Ich würde, aber bin nicht würdig Aber Du hast alle Werte

et sind siin pole, kirja teel ma kallan üksinduse paberile turja

et sind siin pole, siis kirja teel ma kallan üksinduse paberile turja

üks verivärske mõte ehmus iseenda väest

kõigepealt viiluta üks baklažaan ja heida õliloiku praadima

Kõndimise fenomenil on oma rada kaasaegsel kultuurmaastikul juba sisse tallatud. Paiguti on jäädudpidama intellektuaalsetele rännakutele laadis „kõndimine kui tekst“ (Michel de Certeau „Igapäevasedpraktikad“), kuid Frédéric Gros’i 2016. aastal eesti keelde tõlgitud “Kõndimise filosoofias” on rohkem

Kaia ärkas. Irvakil kapisahtlist kõrgus lavendeldunud linadekuhi, mis valmistus universumittäitma. Unenäost väljumise hämus paistis Kaiale nagu oleks ta kuudeviisi oodanud Sündmust,mis lõpetaks inimkonnadest radikaalikate talumatult tõhutu eksistentsi.

Aasta oli siis 2021, aga alles nüüd on aeg küps. Oli see nüüd või ei olnud, ilmamere taga elas vanaks saanud tsivilisatsioon, mis

Kaia ärkas. Irvakil kapisahtlist kõrgus lavendeldunud linadekuhi, mis valmistus universumittäitma. Unenäost väljumise hämus paistis Kaiale nagu oleks ta kuudeviisi oodanud Sündmust,mis lõpetaks inimkonnadest radikaalikate talumatult tõhutu eksistentsi.

Ja koera nimi oli Muri.Seen ei sõidutanud kaugele, vaid heitis mu kui lapse männilatvadesse kiikuma. Mükoriisat pidi ladvas rippunult imetlesin veel, kuidas merre uppuv päike hiigelsuure punakuldse kuu välja võlus. Lapsed tulid randa mängima ja kadusid taas. Algas meilgi pikk rännak allilma ja kui nad just surnud pole, elatakse veel edasi.

"Ning sellest ajast hargnevad mu ees vaid kõrvalised mahajäetud rajad", matsutas jooksja seda lauset veel ja imestas järelmaitse jälkuse üle. Tema silmadel ei õnnestunud tabada taamal mäeseljandikul lookleva raja kõige magusamat otsa, mis viis kaotatud paradiisi. Seal kasvasid nüüdseks kättesaamatuna kõiksugu imed, millest ta oli kuude kaupa läbi jooksnud, mis aga nüüd tema ees laiuva kuristiku tõttu olid jalaulatusest väljas.Juba mitmendat korda oli ta kuristiku servalt hüpet üritanud, aga jä

Hüpata kuristikku ja loota, et raskusjõud suunda muudab? Või urgitseda ennast järjekindlalt ussi kombel uuesti ellu, nendele eluradadele, kuhu päike ennast paista laseb. Kuskile pole kadunud elusolemise kihk, kuid see kibeleb hävitama. Tahaks ennast ja teisigi üles ehitada uuel kombel, väljuda kerre-ja pähekulunud olemisvormidest, tardunud ballastist. Olen siiski (lisaks jooksuolendile) ka puu, mis juurtpidi paikne on ja sureb sada surma selleks, et koorealune niinekiht elu edasi kannaks. Kui tu

Valgusähvatused.pdf

kui laisad pintslitõmbed

herilane joob õlut rohekuldne kärbes lippab lihal

kuumus laskub mustikmäkke mitte tasa-tasa vaid

oder vastu viinamarja nisu vastu viinamarja

kas oled nuputanud kuidas maitseb maarja kangro liha?

jah, jooksuaeg las alata!mu tšakraks täna lalataommanipadmehummitades

<i> mahud maha<br/>tempo peale<br/>

Külluse meditatsioon, päev 1: nimedTäna avan oma silmad mind ümbritsevale küllusele.SOHAM

Külluse meditatsioon, päev 1: nimedMa loon oma isiklikku küllust lõputust allikastAHAM BRAHMAASMI

<pre> peeglist vaatan nägu nagu polekski

Kuulasin kosutavat Nietzschest ärgitatud vestlust "Tähenduste teejuhtide" sarjast:<br><br><iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/iDf2kBGvCT0" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe> <br><br>

<pre> Mu käsi su ümber Ümber olen sind piiranud, armastusega

21- 27 veebruar 2022. Nädal hävitustööd; “...ja Jumal nägi, et see oli halb”.Esmaspäeval jäid Birgit ja Uku koroonasse Eestis, kolmapäeval mina Saksamaal. Boiler Põllu tänaval oli äsja andnud otsad ja Birgit rabeles selle kõrvalt kandideerimiseks CV-d kokku kirjutada. Uut boilerit aitas paigaldada ukraina venelane, mees nagu karu.<br>

<i> Ainult inimesest lähtudes levib korrapära tema ümber ta pilgu piirini - ja selle pilgu kaugemaleulatumisega ulatuvad kaugemale ka kord ja harmoonia. […] tema varal tiirlevad päikesed neile kätte näidatud radadel. </i>(Johann Gottlieb Fichte)<br><br>

Ich habe mich verlaufenEestlane on nagu Pampers, mis imeb endasse igasugu sitta, muutub vähehaaval raskemaks ja kestab heroiliselt lõpuni, kuni töö on tehtud. (Valdur Mikita)Meenutan. 2021 august, millest annab välja tulla. Tööelu murepilved, mis olid aegamisi tihenemas harutamatuks entroopiliseks puntraks, nõnda et pärandvarastatud süsteemide kõdulehka lekkis ka meediasse.

<pre> oh olla tahaks ei tea veel kes

kui valgus mu sees on pimemidagi ei näe, kui pime!helgust pole loota

<br/> vaatan sind, koloniaalsete silmadega<br/>sul on šakti, minul vägi<br/>

<i> /mind arvutatakse, ma arvutan/<br/><br/>

Eel-ja järelmõtted Elujooksu 2020 ühistreeningute avaüritusele.Et me juba Tsooni sattusime, tasus mul teemakohane häälestus (Stimmung) kodus läbi viia ja Tarkovski "Stalker" uuesti üle silmata. Alustasin juba Uku uneajal ja jätkasin koos unerüpest elutuppa taarunud poisinagaga: selgus, et filmi veniv pildikeel hoiab kummatigi parasjagu pinget, et 4-aastastki pooltunniks köita. Leidub kaade

Kuidas oleks elada riigis, kus avalikku teavet ei sünnitata mitte riigipalatite varjatuses, vaid otse meie silme all?Kodanikkond poleks siin üksnes ämmaemandaks, kes vastsündinu esimeste hingetõmmete ja liigutuste uudishimulikuks tunnistajaks saab olla, vaid (pro)aktiivseks kaasakõnelejaks teabe kogu elukaarel, kus kvaliteetseks-küpseks teabeks kasvamise konarusi saavad kompamisi siluda kõik, kellel selleks silma. Kus viga näed laita, seal tule ja aita! viisil koosloome on sellisena üks

silmad lahti, jalga dressidja kohvitilgaga end virgeks laenüks luuletus must tulistvalu välja pressib

Meenutades oma kalamajaliseks olemise perioodi ajal, mil poeskäik võib mõnele tunduda kui Tsooni sisenemine. Toona ilmus see tekst raamatus "Õhus on Kalamaja".<object data="/pdfs/tsoon.pdf" width="1000" height="1000" type='application/pdf'/>

Eestist on pärgviiruse COVID-19 omavolitsuses saanud üks suur pärgala, kus sundsolideerunud kodanikud ei tea enam, kus istuda-astuda, kus enam joostagi tohib.Eriolukorra esimestel päevadel sai niigi popist Viru rabast koht, kuhu äärde pargitud autode rida ulatus pea Narva maanteeni (nägime Loksalt Kuusallu sõites). Jah, peaaegu sama jabur kui Sportlandi ale peale poodidesse kohale nipsutatud rahvahulk. Aga üldine soovitus

Olen varemaltki võistlusspordi suhtes kriitikat blogistanud. Ometi tean omast jalast, et üle oma Varju ei hüppa, nagu ütlenuks kunagine sisemaailma-meister C. G. Jung. Sportmängud, hiilgagu pikamaajooks pealegi monastiliste võimaluste säras, on eeskätt agonaalsed. See hambad risti poisiklutt, kes männijuurikaid pidi koolikrossidel medaleid jahtis, on minuski siiani sees. Ja hea on, et on.Teisalt tahab kultuuriliselt sissekodeeritud “ausa mängu” printsiip minus võimenduda määrani, mis lööb kaht

12.07.19Birgit õpib maastikuehitajaks, lapsehoolduspuhkuse järgne hüpe filmindusest ja 3D-effektidest muldsemasse maailma. Nagu ütleks Haraway, realiseerimaks posthumanismi huumuslikku potentsiaali.Täna kohtusime korraks, mõlemad ikka veel Epstein-Barri viirusest roiutatud. Eile õhtul jagas Birgit mulle värsket linki Telegrami lehele, kuhu tõlgiti ühe vaimudelt tervisetarkusi vahe

11.07.19Igatsen Birgitit, ta on see nädal olnud Loksal ja täna rääkis mulle, et on dendroloogilises ahastuses, kooliülesandeks oleva herbaariumi jaoks on üüratu hulk oksi tarvis korjata. Uku Masing oli ka taimne mõtleja, tema “Mälestusi taimedest” oli hea lugemine, kui vaid seda naisteteemat nats vähem olnuks. Sellega oli ta end küllap väga ära vaevanud. Donna Haraway oleks Ukule sümpoieetika poolest muidu hästi passinud, aga Donna tonaalsus oli ktoonilist laadi, Uku ukerdas jumaliku ktisi

10.07.19Kui Uku Masing, kes naiste peale igal võimalusel vahedasti keelt kannab, oleks aja-ja ruuminihke toel abiellunud Donna Haraway-ga, siis mis oleks saanud... kes oleks pesu pesnud ja kes puid lõhkunud?Loen ja kuulan Donnat ja minu eelarvamused lahtuvad, tema trikitav kõnepruuk on kaotamas eemale tõukavust. Praegu on tema sloganiks “Stay with the trouble!”, natuke aega tagasi oli aga “Shut up and train!” ja “Run fast, bite hard!”. Pole vaja öelda, et jooksuolendi tõmbab niimoodi lii

09.07.19Öisel tunnil saatis Tapio Koski mulle fb-s häälsõnumi.Tapio on raamatu “The Phenomenology and Philosophy of Running” autor, kelleni mul õnnestus aastaid tagasi kühveldada internetikontakt ja vahetada mõned mõtted jooksufilosoofia teemal. Tegu on spordifilosoofiga, kellel on must vöö karates ja vöövahel veel palju aastaid zen-meditatsiooni praktikat. Viimane kord kui kirjutasime, oli ta vigastusega pikemal jooksupausil, kuid utsitas keha asendusena ratta ja jõusaaliga.

08.07.19Minu enam kui kümneaastane tobe sundlause: vanasti kui jalgpallidel polnud täispumpamisvõimalust - ma hammustasin nad lihtsalt pooleks!Aga Uku Masing täna:

06.07.19Mina: kassi nägu vireles põrandal.Uku: rumal jutt!

05.07.19Haraway kirjutab “korallriffide heegeldamise” sündmusest, kus läti matemaatiku Daina Taimina heegelduslahendus (matemaatikute päid vaevanud hüperboolsete ruumide päriselus modelleerimise probleemile) innustaskeskkonnaaktivistlikke kogukondi looma mitmeid korallriffidega põimunud prügist heegeldatud installatsioone.

02.07.19Täna käis laulupeo tuli Hara sadamas ja viidi paadiga seal korraks Hara saarelt läbi, mälestamaks Birgiti vanaisa Virgo Haraveed.Pippa ja Birgit olid ka paadis ja nägid pealt laulupeo tule korraks kustumise saladust. Olümpiamängude tõrvikutraditsioon on Natsi-Saksamaa juurutatud kaunis komme, eestlased võtsid tõrviku laulupihku aasta pärast Praha kevadet, 1969-ndal.

30.06.19Ideaalne suvepäev. Varahommikul jooksuga Kuusalust Loksale, seal Ukuga mustikale ja Valgejõkke suplema. Siis uuesti mustikad ja meres lainete püüdmine. Uku on hüperentusiastlik lainemurdja, rõõmust pakatav veehull, kes mäsleb lainevahus kuni huuled sinised ja tahaks muidugi kauemgi veel.Siis kõht täis ja ukupoisi looga magama. Täna nõudis Uku lugu, kus ta sööb kohukest ja muutub kolmjalaks.

28.06.19Mul õnnestus eile Rakveres nupsikuid oodates raamatukogus poole tunni jooksul Kivisildniku “Kehakultust” lugeda, et toita mitu kuud tagasi tekkinud imestust kehakultuuriga sõbrunenud Kivisildnikust, näiteks:te peaksite nägema

27.06.19Uku on horoskoobi järgi ktooniline ja alkeemiline olend - salamander. Tähniline salamander on huvitav loom, kes oma tähnides mestib fotosünteesivate tsüanobakteritega.Kas poleks tore kui inimesedki taimedega nõnda tihkelt sõbruneksid?

26.06.19Ei, Haraway on äge veidrik. Kirjutab kuulsast protistist Mixotricha paradoxa, kes eluneb Austraalia termiidi soolikates ja on juba ise mitmest-setmest olendist kokku hakanud kobarorganism, vastuoluline olend, kellel on juuksed sassis.Tuli meelde, kuidas kuskil kuu aega tagasi jõudisn vaimustuda vahutavat tupevoolust ehk trihhomonoosi põhjustavast olendist nimega Trichomonas vaginalis, M paradoxaga samasse ordusse kuuluvast protistist. Sellel targal pisiparasiidil on kolm k

25.06.19Töökoosolek oli kella 15-st vanalinnas ja kuna sai tunniga hakkama, kompisid mu jalad Snelli staadionit, kus lõigutasin kilomeetriseid juppe kuni isu täis sai.Poisid tagusid palli ja nii mõnigi kord tuli slaalomit kluttide vahelt ja ülehüppeid pallidest sooritada. Bussis sahmasin leemendavate kaenlaaluste taltsutamiseks vaguralt oksad koos Harawayd otsa. Kõige ktoonilisem osa järgnes aga bussilt maha tulles, kus nina tõmbas tervituseks sisse hea sõõmu tuttavat sealäga virtsalehka

24.06.19Eile võtsime jaanilõkke asemel ette Majakivi-Pikanõmme matkaraja, Juminda poolsaarel. Sääl Majakivi turjal piknikut pidades libises näpust ja veeres servapidi alla üks lamedat sorti virsik ja kadunuks ta jäigi. Vaatetorn oli kõrge! Lõpuks Uku väsis ära ja kandsime Birgitiga vaheldumisi teda kukil.Täna lugesin "The Guardiani" intekat Donna Haraway-ga. Kui varasemalt oli tema feministlikus pilgus inimene ja masin sõbralikult üksteisesse kasvava küborgina, siis nüüd tõmbab teda loo

22.06.19Uku: Mõtleks, et issi on pisitillukene. Ja ronib vetsupotti ja ehitab sinna maja.Kõmpisime liivakarjäärini, kus sõime poe eest ostetud maasikaid ja põgenesime siis karjäärikoletise eest.

21.06.19Täna vaatasime Ukuga uuesti "WALL-E" ulmemultikat, kus vanakooli prügirobot armus vingesse robot-sondi EVE ja nad koos päästsid inimkonna tuleviku kurjaks käänanud pardaroboti käest.Pärast mängis õues Liisiga, hüppasid kummidel ja kiikusid kõrvuti ning Uku hüüatas järsku nõudlikult Liisi poole küünitades: käsi! Ja haarduski kättpidi ta külge samamoodi kui WALL-E kohmakad robotsõrmed EVE tiib-jäsemesse.

20.06.19Uku unelaul: maasikad kasvavad, lilled kasvavad. Ja issi kasvab ka! Ja issi kasvab ka! Lugu sai läbi, lugu sai läbi. Jaa, jaa, jaa! Lugu sai läbi, jaa! Lugu sai läbi. Jaa, jaa, jaa!

19.06.19Uku: Ma nägin unes, et emme oli siin ja robotid olid ka.Mina: Mis siis sai?*

18.06.19Eile käisime selsamal põllul, kuskandis nuga välkus. Siin Läti piiri ligiduses laiub tublisti reformimata riigimaad, mida isa-ema on koos teiste rohenäppudega juba aastakümneid põllumaana pidanud.Kõik käib käsitsi ja mahedalt, viimastel aastatel pole vist traktorgi vagusid sisse tõmmand, sest tuttav traktorist suri mõni aasta tagasi ära. Vanemate põhilised hoolealused: kartul, porgand, peet, küüslauk, sibul, till, maasikad; vahel ka herned ja oad ning kasvuhoonetes tomatid-kurgid

16.06.19Sõitsime Ukuga täna Valka mu vanematele külla. Õhtul käisime ka Tiigi tänaval saunas. Sääl isa rääkis uudisest, et meie põllumaa läheduses olla mustlasmees pussitanud 89-aastast parasjagu peenraid rohinud naist selja tagant, kolm korda.Ta tappis mu ära! karjunuvat naine seepeale ja 60-aastane Anka jooksis vaatama, mis juhtus. Mustlane oli veel seal, verine nuga maas.

15.06.19Täna ligi 30K (muist kogemata) rahulikumat jooksu kokku, jalad niipalju täna ei küsinudki.Fredi sünnipäevale tahtsin tegelikult väga minna, aga seonduvad ajastused kõik jooksid kuidagi liiva ja polnud minust täna seda rahvalaulust tuntud imetegijat, kes munale sõlmed sisse ja lobjakast looga teeb. Tahtsin olla koos Frediga, aga ka Birgitiga üksühele jääda; üle kõige siiski vajan praegu üksindust.

14.06.19Eesti metsanduse arengukava arutelud kisuvad sosisteles-salamisi rappa. Postimehes, Madis Iganõmme vahendatud tuuled töökoosolekult:Tööstuse esindajate üksmeelne seisukoht oli, et metsanduse arengukavasse pole vaja sisse kirjutada püsimetsanduse mõistet, see polevat tänapäeval võimalik. /../ Kõlas ka seisukoht, et lastagu rohkem raiuda, siis riik saab suuremat maksutulu ja selle arvelt näiteks looduskaitseametnikke juurde palgata.

12.06.19Hommikul korjan väikese kilekoti sookailu noorkasvusid täis, siis sätin koti selga ja hakkan Kivijärve kanti sörkima.Edasi võtan aga piki Soodla veehoidla saba sammud maantee peale, et jooksujalu Soodla poe kohvikbaari jõuda, toiduvarud on otsas.

11.06.19Eilse Uroborose päeva lõpetasime perega koos T1 vaaterattal, tehtud sai 3 tiiru, Brahma, Višnu ja Shiva auks.India restoranis sõime enne tiirutamist kananuudleid ja pulao-d, mis maitsesid imehästi ja tõid keelele kunagised pulao ja biryani kogemused... ja ka toonase veidra Maggi kiirnuudlite trendi Indias. Vaid Boosti smuutide ostmisel tekkis meil väike konflikt - mulle need supersegud tervisreligiooni kiirampsudena ideoloogiliselt ei passi, kuid Birgit ostis ühe sellise mu

10.06.19Uku: Oleme kahekesi uroborosed!Jah, kaks Uroborost kokku pandult saaks matemaatilise lõpmatuse sümboli. Jungiaanlikus vaates leiab uroboroslik transformatsioon tõlgenduse Varju integreerimisena Isesse. Aga kui hoopis kaugemalt hajusarutamist alustada, siis pakun välja sellise risoomse mõttejuurika.

09.06.19Tulsidase hindi avadhi dialektis kirjutatud Ramcharitmanas on rahvalikum variant Ramayana eeposest, millel on mitmeid lahknevusi klassikalisest Valmiki versioonist.Voolavate tõlgenduste redaktsioone on tegelikult hulgi, täna võrdlesin mõttes nende külluslikku vohamist (mida kunagi tunnistasin siis kui magistritööd kirjutasin) kaheksajalgade ulatusliku kombega oma RNA-d muuta vastavalt ümbritsevale keskkonnale (inimestelgi sellist plastilisust pole). Samal ajal tegin kaheksa

08.06.19Uku: Kas saab oma pead nahka pista?Magada ei lasta, orja tunne süveneb, paistab et algav puhkuski ei lase orimasinal ketti vähe lõdvemaks. Piitsa!

05.06.19Risomaatikast. Deleuze käest minu mõttepesadesse lahti pununult toimetab juurikametafoor hargnemisi kõiges, millesse ma kätt pistan.Töö juures on see minu agiilse arendusprotsessi lean metodoloogia invariant, kus arendustiimile saavad ülesanded jooksu pealt kaalutud jõukohases järjestuses ja pidevalt muutuvate keskkonnatingimuste ja kasutajate tagasiside põhjal künasse kantud. Kõigil on vägi arendusele tootejuhi pilk heita, aga risoomi kasvamine vajab siiski koordineeritud haldus

03.06.19Arutasime Birgitiga õhtul, et Ratas on teadusleppe nurkaviskamisega kaotanud kõik oma kodarad ja ilmutanud end pelga väänata-käänata lohvina.Minu Küprose-reisi alguse liminaalses rännusfääris naljaga neljaks visatud poliitanalüüs FB-s Rattast kui sisepingeid hajutavast sidekoest rabas tühja.

02.06.19Mul on kaks aegajalt huulile tulevat sundlauset. Koera nina kügeleb kõrvitsal [või põrandal või labidal või …]. Ja teine: kas me oleme inimesed?Vahepeal Uku vastab: ei ole, me oleme tulnukad [või koletised või kolumatsid]. Kuusalus oli täna laat, kust ostsime maasikaid ja kultuurmustikaid. Jalutasime surnuaeda, pesime maasikad puhtaks ja pintslisse.

1.06.19Uku: Kas Kuusalus on ka nõiad? Kas me kardame neid?Ei tea, aga Laurits elanuvat siin. Jumalameestele märtriks, aga Kuusalu kandi rahvale veel hiljaaegu kui omamees, kui mütoloogiaprofessor Jaan Puhvlit uskuda.

31.05.19Harast olen hüpanud Hararini. Kolleeg laenas mulle tema "Homo Deusi". Esimesed peatükid juba ärritasid, ju sai õige raamat kätte.Hakkasin mõttes Harari bugisid JIRA board-ile laduma, aga sain aru, et asi polegi vaid funktsionaalsetes üksikämbrites, Harari mõtteraamistik ise on legacy, hoolimata futuroloogilise haarde taotlusest.

30.05.19Vene kunstnik ja teosoof Nikolai Roerich pidas Shambhalat geograafiliseks reaalsuseks ja kangesti kippus sinna. Palveränduri juhised selle mäeahelikest piiratud müütilise kuningriigi leidmiseks aga tükivad minema psühholoogilisteks hingemaastike ületamiste kirjeldusteks, mida lähemale Shambhalale.Mõni arvanud Shambhala asuvat Kailaši mäest põhjas, teine jälle, et selle sees.

29.05.19Uku: Kesasjad on pahad inimesed? Kus on pahad inimesed?Jooksen praegu tõesti nagu oleks hing paelaga kaelas; sellest saab sotti kohe kui mõtlen, et teeks õige nats kiiremad lõigud. Võtan hommikul jalga 3:30 min/km tempo - varem ka unisel tunnil üsna kerge enesetundega hoitav tempo (keskmine maratonitempogi olnud mul sutsu kiirem) - ja keha süldistub peagi... otsekui polekski kaheksa aastat ühtevalu jooksust sisse võetud olnud.

26.05.19Mõnetunnine matk Ukuga Kuusalu liivakarjäärini. Sõime seal melonit ja hakkasimegi tagasi vantsima, vihmapiisad taevast ja karjäärikoletis tagapool kannul. Siis tuli üks jooksukoletis ja päris alevis juba kirikukella-koletis. Kõikide eest suutsime ära joosta, pildudes aegajalt seljataha puuoksasid nende peletamiseks.Uku: Miks koletised üldiselt inimesi söövad?

25.05.19Hommikul jooksen poolmaratoni jagu ja fašistliku innuga - kui nüüd Hvostovi hüperboolis kehakultuuri mõista.Keha tundub esiotsa nõrk, aga kruvin vaikselt tempot sellegipoolest. Taevast piserdab pisut, tehes õhu kargemaks, hingatavaks. Jalad on töntsid, kuid lõpuks lööbki silma särama, rõõm kehalisest pingutusest jääb mitmeks tunniks elumärgina ihusse. Kas minu jooksutempode kruttimised on ülimina üllitised, seotud spordientusiastlike vanematega, kes ikka on rõõmsad kui mõne võis

24.05.19Eile helistas mulle Kadi Haamer Eesti Rahva Muuseumist ja küsis, kas oleksin septembris nõus natuke jooksuvaimsusest rääkima ERM-i teadlaste ööl. See oli üllatav, sest akadeemilises maailmas olen suht nähtamatu, polles enam isegi mitte ühe jalaga sees.Toomas Gross oli mind maininud ja Kadi oli mu Vikerkaare, Akadeemia ning vist ka Sirbi artiklit lugenud ja haakis nendega.

22.05.19Ivan Makarovi ja Ahto Lobjaka kolumnid vahelduvad Postimehes kui süstol ja diastol südametuksetes.Minu ammuse bakalaureusetöö pealkiri oli “Südametekkeliste signaalide periood kui pidev muutuja”, kus ma MATLAB-is programmeerides testisin Peeter Loogi ja Jüri Vedru ideed vaadelda EKG-d kui pidevalt muutuva perioodiga signaali, et rakendada seda ideed ka Foucault’ kardiograafia vallas.

21.05.19Mingi kala on sees, ütlevad tarkvaraarendajad kui nad just ei kasuta juba suupärasekski kodustatud “bug, bugi”.Tööl olen viimased poolteist aastat olnud kalandusprojektide peal süsteemianalüütikuks. Seal olen kokku puutunud igast huvitavate kalaliilidega nagu Ameerika merikurat, Euroopa meritont, nolgus, harilik molva, moiva, trulling jt.

20.05.19Töölt tagasi minnes pahvatas buss äkki sitahaisu täis. Mõnigi nina katsus süüdlast lokeerida, keerutades selleks pead siia-sinna. Pseudosündmus, ohkas sissepoole teadjamate näoilme. Sest bussist väljudes sain aru, et see on seesamune sealäga hais, mis ümbruskondsetele põldudele väetiseks laotatakse. See käib Kuusalu identiteediga kaasas nagu Lauritsakivi ja -kirik.Indias peetakse majapidamises puhtust päris hoolega silmas, aga kodu piiridest väljaspoole lennutatakse kergel käest

19.05.19HARA HARA MAHADEVBirgit oli täna Hara sadamas tööl, meie Ukuga matkasime Viitnal. Sihiks järv, kuid otsustasin suht varakult ära, et kuna ei telki ega sääsevõrku kaasas pole, siis tuleb lõunauneks siiski koju tagasi sõita. Kalkunivorsti näkileivaga tuli kõndides süüa, sääsed surusid paigale jäädes suud-silmad täis.

18.05.19Hommikul rästikujooks gaasitrassil, 20K. Kui esimest korda päikeses küütlevat ussirõngast vilksamisi nägin, kadusid mõtted järjekordsest pässikujooksust.See armas olend ennast siiski ei liigutanud, ka siis mitte kui jalg meetrit pool temast maandus. Edasi-tagasi silgates liikumatust silmates ei pidanud lõpuks vastu ja suskisin pisut oksaga. Alles siis märkasin, et tegu hoopis nastikuga, kes surnut teeskleb. Lasin tal olla ja sörkisin koju, peas väänlemas minevikumälestused Nagal

17.05.19Pakiga saabus Borgese “Kujuteldavate olendite raamat”. See saab minu (keha)poliitika analüüsi keskmeks. Puhkan natuke bioloogilistest metafooridest ja suundun Borgese ja Eliade abil mütopoliikasse.Õhtul Symposion, millest iga hetke nautisin. Ettekanne ja sealt avanenud “hargnevate teede aed” olid vägevad. Kes oleks arvanud, et juhtun rääkima tantsijaga, kelle mõttearsenalis on nii Bruno Latour kui Tim Ingold, just mind viimaste aastate jooksul käivitanud antropoloogid?

16.05.19Hvostov Vikerkaares fašistlikust kehapoliitikast meenutas temaatiliselt ositi mu enda jooksuaskeesi artiklit Akadeemiast.Tees: fašism on kehaline nähtus. Mees surub naiselikku külge endas teadvustamatusse, võitleb jõuliselt nõrkuse ja pehmuse vastu endas. Nõus.

13.05.19Tähenduse teejuhid #40 ehk lootust on. Lobjakat olen rohkem hakanud mõistma, st üha kaardistuvad tema positsioonide lähtekohad.Aga, selle saates kasutatud õnnetu lapiku Maa serva poole kihutava rongi kujundi rööbastes mõeldes - liberalistlik rüütel võib oma ideaalide eest seistes lootagi endale parimat, mis kokkuvarisemise eel võimalik - märtrisurma.

12.05.19Kratsi tissi… veel, veel, veel.Ukut esimesel eluaastal saatnud atoopilise dermatiidiga oli tükimat aega häda, millele Birgitiga otsisime looduslikumat ravi.

11.05.19Viimastel päevadel on jõuetus taas konte ja kaela kangestanud, joosta pärast tööd raske. Täna hommikul tahtsin vaimse hügieeni mõttes Kuusalu 5K terviseraja paljajalu läbi kõndida. Piitsutajat polnud, aga läksin ikka traavi. Eilsest vihmast ligane metsarada nätsutas varbaid ja pisemad juurikad üllatasid plantaarfastsiat, kuid vähekogenud paljasjalgsena torkasid ikka kõige teravamalt männikäbid otse tallaalusesse kõõlusesse.Hilistalvel harvesteri tapatööst jooksurajale jäänud puul

10.05.19Uku: Ma nägin unes, et ma surisin ära.Birgit: Mis siis sai?

09.05.19Paar päeva tagasi sirgeldas Uku midagi kingikoti põhjale ja küsis minult - mis see on? Ei osanud midagi arvata, pakkusin huupi, et mingid munad pesas.<img src="../../../assets/images/kromatiiniuss.JPG" alt="">

08.05.19Täna on vaba päev. Vaatasin hommikul Ukuga Nina Paley “Sita Sings the Blues” multikat, kus Rāmājana eepose taustal tehakse feministlikku kriitikat, sekka jutustatakse ka isiklik suhtedraama.Ukule meeldis kõige rohkem muusikaline avang, kus kuskil 5min jooksul esitatakse kollaaž hinduistliku kosmogoonia elementidest.

07.05.19Töölt koju bussi peale minekuks täna jooksusammu ei läinud. Järvevana teel keerasin aga näo päikese poole ja kõndisin kilomeetrijagu tagurpidi. Jällegi Ood rõõmule saatvaks mõminaks. Selline kergelt nihkes kehapraktika muidugi äratab tähelepanu.Nagu ka need eelmise suve kiirjooksud Kuuli bussipeatusesse, kus sai higist leemendavat ülakeha paljastades riideid vahetada, et siis bussiga koju Kuusallu loksuda.

06.05.19Uku: Miks kaka on vastik? Miks kaka haiseb?Koalitsioonileping võib haiseda nagu vesiniksulfiid bakteriaalse laguproduktina. Nörritavates meeletajudest harjub inimene kõige kergemini just halva lõhnaga - seda juhul kui haiseb lakkamatult.

05.05.19Vahel olen külmetushaigustest üle saamiseks kasutanud fašistlikku trikki: kujustanud ennast selgelt piiritletud jooksuolendina, kelle riiki haigusel asja pole. Kontsentreeritud tahte varal olen jätkanud jooksmist ka siis kui viirus parasjagu närib ja mõttes mobiliseerinud kehaterviku pisipahalasi neutraliseerima.Mononukleoos ennast esimesel kahel-kolmel nädalal nõnda narritada ei lasknud, jõuvahekorrad olid muutunud; keegi oli mu vahvat mitokondrite armeed rüüstanud, iga napimgi

04.05.19Keha on endistviisi nõrk, aga tahtmine end elusana tunda tugevam. Võtsin jalga peaaegu majataguse liivase gaasitrassi, millises 1,3K pikkusel päikesekoridoris saab ootamatult saabunud maikülmade eest pakku. Päike oli meelitanud välja rästikud ja ühele sellisele oleks peaaegu sõrad sisse löönud.Kohe meenusid maikuised jooksud Kalamaja ajast, mil Paljassaare looduskaitsealal kruusateel tuuseldades rästikuid ikka trehvas ja eredamalt on meeles üks hetk, mil lennufaasi keskel märgatu

03.05.19kas siis kui ma karjun, siis suu neelab mu alla? küsis Uku täna hommikul.Eile, et pidevalt lärmakil Ukut natuke talitseda, rääkis Birgit talle jubedast asjast, mis võib juhtuda kui pärani suu sõnu välja karjub - suu läheb lopsti! liiga suureks lahti ja neelab kisakõri alla.

02.05.19Hommikul võtsin lahti selleaastase Elujooksu laagri kava ja kohe hakkas sõna kuru Kuru puhkemaja peatuskoha sees midagi mu mälukeeltel sõrmitsema. Kunagi ammu religiooniantropoloogiat õppides olin nimelt kirjutanud kannibalismist essee ja kohanud 20saj keskpaigas antropoloogidele peamurdmist pakkunud kuru-nimelist haigust, mis nüüdseks on seletunud fore rahva seas Paapua Uus-Guineas levinud prioonhaigusena. Seal olnuvat kombeks naistel ja lastel matuseriituse käigus lahkunud omakse

01.05.19Pippa rumaldab, Pippa räägib kakajuttu.Alustame hommikut Viljandi JustRest (automaat)hostelis, kuhu eile õhtul perega põkkusime, et legendaarsel Viljandi järve jooksul sedakorda pealt vaatamisega piirduda. Vanemad tulid Valgast bussiga, et kevadpühal Uku pöörast mänguplatsil ringi tuterdamist tunnistada. Maijooks on vana, rituaalsete traditsioonidega. Kevadpühise riituse keskpunktiks olnuvat maipuu (meiupuu), mis mõnes kohas torgati maa sisse, et noorte jooksutrall selleni saak

30.04.19*Tahab küll. Lagunemine, vaadake alles kuidas piits laksub. Pane jalatalla alla ka. Mis sa tahad Heideggerist, ise oled reservuaar. Ise peadki pidama ennast reservuaariks. Püha eman(tsip)eerumine. Ah, võta piits enda kätte, ma ise endale enam ei jaksa. Vaata ise, ma ei näe - kas ma tõesti lagunen, kas juba jalgadeski mädanen? Veel sügavam skisoanalüüs, enesesse laskumine ja miljonite avastamine seletaks kõik. Pean Eliade raamatu päikesekultuse osa Anti-Oidipusega kõrvuti panema ja

28.04.19Taas Ukuga lageraieplatsi mängumaadele, loomaks mitte-kohas kohtasid - suvalisest tühermaalapist sai metsakorter, kännujuurikast purskkaev, kuskil hämaras kauguses endiselt liminaalses ligiolekus aimumas kool. Valendikust võpsikusse nagu Heideggerist Mikitani astudes sattusime mingile sünnipäevale, kus suutäis torti oli küll, et seada sammud juba üksildasse metsakohvikusse, kus sai juba kolm jäätist.Tagasi valendikule läbisime mõned trennimaailmad, kus viskasime ka bumerangi. Koh

27.04.19Soonib sisse, ütles Birgit kui raamatuid Rimi suures kilekotis garaažist korterisse tassisime.Elu soonibki sisse, ütlesin ja Birgit vastu: ei sooni.

26.04.1926.04.19*Unes nägin, et olin osa mingist veidrast kogukonnast. Kuskil vilksatas Kristjan Puusild ja ütles vist midagi. Mina ütlesin ühele vanamehele “ahah” kui tast möödusin.

24.04.19Käisin Kuusalu perearstikeskuses, jõudsin napilt enne vastuvõtuaega sealsamas majas olevast raamatukogust võtta Mircea Eliade “Uurimus usundiloost” ja siis laskusin esimesele korrusele tagasi viirusdeemonile nime hankima.Sport keelati mõneks ajaks etteruttavalt ära, ega keha hetkel rüselemisrõõmu igatsegi. Mononukleoosi puhul, mille tormilisemas faasis põrn üles paistetab, oleks arutu kalpsamise võimalik tagajärg rebenenud põrn (jah, veel eile pisut sörkides pidin “põrnavalu” tõt

23.04.19Pereõde kahtlustab mononukleoosi. Viimase nädala-kahe jooksul on monokukleoosi maski kandev Epstein-Barri viirus (EBV) mul jalad põduraks piinanud ja on justkui mahakäinud jooksunukul neid pisitasa alt kruvimas. Veel ei tea ta aga seda, et on sunnitud mulle uued ja käbedamadki kinkima. Jah. Hakkab kinkima, otsustasin koheselt heldemeelsust sellesse pisimonstrumisse projitseerides. Minu vaenlane on saabunud kui ootamatu varandus, mõtlen tiibeti budistide kombel.Niisiis asun selle

<p><i>jooksumetsikuna metsas<br></i></p><p><i>perutades nagu ikka</i></p><p><i>padrikus </i></p><p><i>kaob jalast rada</i></p><p><i><br></i></p><p><i>ühtäkki valendik</i></p><p><i>Uks selle keskel</i></p><p><i>kääksatas ja mallanduvalt maandub</i></p><p><i>käesolev kodaratesse jääb kinni</i></p><p><i>prõksatades tahakülge naaldub</i></p><p><i><br></i></p><p><i>vahin tõtt:</i></p><p><i>väesoleva väravad lõid valla</i></p><p><i>mõistus hingedestki lahti väändus</i></p><p><i>jooksen tasa saladuse s

<p>Pisut üle aasta tagasi, 13-ndal märtsil 2016, sündis Ida-Tallinna Keskhaiglas mu poeg. Sünnitusmaja oli sel varahommikul populaarne ja ilmselt protseduurilise menetluse korras surkis ämmaemand näpuga lootekoti katki, et asjakäiku kiirendada - mingit luba selleks ei olnud küsitud ja meditsiinilist põhjust ka ei kerkinud esile.<b><br></b></p><p>Seejärel oli kõik hoopis valusam ja kuna vahepeal toimus toimkonna vahetus, siis pidi järgmine ämmakas eelmise alustatuga tegelema ja et protsess ei suv

<figure data-url="https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3DARrUGH2u_Uo" data-orig-height="344" data-orig-width="459" data-provider="youtube" class="tmblr-embed tmblr-full"><iframe id="youtube_iframe" src="https://www.youtube.com/embed/ARrUGH2u_Uo?feature=oembed&amp;enablejsapi=1&amp;origin=https://safe.txmblr.com&amp;wmode=opaque" allowfullscreen="" frameborder="0" height="405" width="540"></iframe></figure><p> <i> Take my feet and let them be <br>

<blockquote><p><i> Meie füüsiline olemine on takistuseks me vaimule, tal on kõik orjuse omadused ja ilmselgelt on ta alaline alandus me hingele. Ja just seepärast ongi ta me hingele parim materjal, mille kaudu avaldada ennast, kuulutada oma vabadust, kujundades oma ahelatest endale ehted. <br></i>(Rabindranath Tagore)<br></p></blockquote><p>Paraku jääb ka Kopenhaageni maraton väsimusmurru tõttu jooksmata. Seega alustan oma jooksmises-olemise muundamist kohe. Lisaks lahtiõpingute ehk mitte-jooks

<p>Kui natuke üle 4 aasta tagasi jooksmisele uuesti elu sisse puhusin, sai peagi (2012 a suvel) pandud eesmärk püüelda kohta Rio OM-l. See sai sätitud eesmärgina, mitte kinnismõttena.  Et eesmärgi vääriline olla, olen viimased paar aastat pidanud üsna äärmuslikku jooksuaskeesi, mille põhiraskus ei seisne üldsegi mitte füüsilises pingutuses -  see on asja juures kõige lihtsam ja meeldivam osa -, vaid ajalise ressursi kasutamises, mispuhul treeningute sobitamisel reaalse eluga on teineko

<p>Meldooniumi kuritarvitus sportlaste seas on iseenesest sümptomaatiline juhtum, ilmestamaks “tippspordi haigust”. Tuntud spordiarst <a href="http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/mihkel-mardna-dopinguvastane-voitlus-havitab-lopuks-spordi?id=73953171">Mihkel Mardna teab</a>, et seda ravimit on eesti sportlased aastakümneid tarvitanud ja peab seda igati normaalseks. Tema seisukoht on samas vaimus Isinbajeva kommentaariga Šarapova juhtumile : “<a href="http://sport.delfi.ee/news/tennis/maailm/isin

<p><i>Õppida tundma iseennast tähendab unustada iseennast. Unustada iseennast tähendab tulla ilmsiks lugematute asjade kaudu.</i> (Eihei Dōgen)</p><p>On tunne nagu mädaneks võistlussport must lahti nagu pind, mille organism endast võõrkehana irrutab. Veel pole kindel, kas ehk annaks sellest pookida endale midagi viljakandvat või jääb sedasorti jooksupraktika kiduma. Heideggeri sõnavara kasutades on jooksuaskeesil see puudus, et ta kehtestab olema-pidamise olemise üle, mistõttu tulevikuvõimalused

<figure class="tmblr-full" data-orig-height="415" data-orig-width="540" data-orig-src="https://41.media.tumblr.com/5e8e0567939f0fc5172716b78b325d99/tumblr_inline_nzsw2ityYx1qjcjk2_540.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/3a18805e8bcc1467a657daf5e2c254a6/tumblr_inline_pkvedsGLXY1qjcjk2_540.jpg" alt="" data-orig-height="415" data-orig-width="540" data-orig-src="https://41.media.tumblr.com/5e8e0567939f0fc5172716b78b325d99/tumblr_inline_nzsw2ityYx1qjcjk2_540.jpg"></figure><p></p><p><i>autor: J

<p>See nädal on olnud karmivõitu. Parasjagu on mitmete tähtaegade periood doktorantuuris ja samaaegu on käsil (või jalus?) Valenciamaratoniks (15. nov) valmistumise tulisemad nädalad, kus tuleb teha

<p><i>maa on ruudukujuline<br></i><i>kollane ja lõhnav<br></i><i>linn on lõhestunutele<br></i><i>kudemisest lehkav<br></i><i>maa on jooni<br></i><i>linn on lingam<br></i><i>joonistan ja maalin<br></i><i>sisse-välja hingan<br></i><i>üha mõtteid kiigutades<br></i><i>löntsin merest välja<br></i><i>alles jooksuliigutustes<br></i><i>pööran neile selja<br></i><i>tähendust ei sünni<br></i><i>tallun täna tühja<br></i><i>kõige sügavama künni<br></i><i>jätsin (jalgadega)<br></i><i>loksa ranna põhja</i></p

<p><figure data-orig-height="250" data-orig-width="250" data-orig-src="https://40.media.tumblr.com/1d10a0824839b1f06f64b325c2e5371a/tumblr_inline_no6isetEz81qjcjk2_540.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/3499f000722aae8c0e7d9ef851108845/tumblr_inline_pkvedsW5Cj1qjcjk2_540.jpg" class="toggle_inline_image inline_image constrained_image" data-orig-height="250" data-orig-width="250" data-orig-src="https://40.media.tumblr.com/1d10a0824839b1f06f64b325c2e5371a/tumblr_inline_no6isetEz81qjcjk2_540

<p>Ööbisin hostelis. Olen kunagise Nõo kooli internaadieluga ja hiljem Tartu Ülikooli ühikaeluga treenitud selliseks, et sedasorti privaatse ruumi jagamine ei tekita erilist probleemi. Seekord juhtus küll nii, et jagasin kuuest tuba üksnes tüdrukutega, kelledest pooled öösel klubitama läksid ja nelja paiku tuppa tagasi sadasid. Hommik võttis juba vastu kauni päikesepaistega, jahedusega ja kergete tuulehoogudega.</p><p>Ma polnudki süüdi, tempo (3:20min/km) ise tuli jalgadesse. Umbes 28km kandis l

<p><i>"Ta keskendus tões ja vaimus treeningutele. Siis läks tulistamiseks."<br>(Eesti jooksjate lood, lk 318, Mart Vildi lugu)</i></p><p>Mind on ikka huvitanud pikamaajooksja psüühika/vaimsus, milliseks inimene ennast jooksutegevuse kaudu vormib. Eesti keeles laiahaardelisem sissevaade jooksjaks kujunemisse sisuliselt puudus. Kui mujal ilmas on sagedane “ärimudel”, kus eduka karjääri teinud jooksja annab välja kangelaseks kujunemise autobiograafia, siis meil oli vastu panna Jane Salumäe elulugu

<p>Kui minu igiammune treener mulle kuskil 17 aastat tagasi (noortespordi tegemise aegu) MILDRONAT nimelise südamerohu paberile kirjutas ja Lätist seda osta soovitas (sai retseptita), siis polnud mul mõnda aega aimugi, et tegu on suts kahtlase värgiga. Seda enam, et treeneri sõnutsi olid sellised taastumisvahendid OK ja Loskutovil minevat sisse terve peotäis sedasorti kraami.   <br></p><p>MILDRONAT ja TMZ (<a href="http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/eesti/jarjekordne-eesti-pikamaa

<p>Kui ma tollel õhtul jooksuvainule lippama läksin, vajusivad mu jalad põlvist saati mingisse mülkasse. Vaatan sellesse hetke nüüdki veel tagasi ja imestan - mis õige oli too mülgas?  </p><p>Igatahes siis rapsasin ma kõigepealt oma ühe jala kahe käe kangutusel välja ja seejärel teise. Jooksutossud jäidki mülka põhja ja minu käsi neid sealt sobrama ei tõusnud, sest mülkasuu visises ja ajas suisa sinist suitsu välja. Nüüd meenub, et jalas olnud Supernova Glide Boost tossud olid ka sinist vär

<blockquote><i>Üks vanamutt pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks. Teine vanamutt ukerdas aknale, et allakukkunut näha, ja pudenes ka liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks. Siis pudenes aknast kolmas mutt, siis neljas, siis viies. Kui kuues vanamutt alla pudenes, sai mul nende vahtimisest villand, ja ma läksin Maltsevi turule, kus kuulu järgi olevat ühele pimedale kingitud villane sall. <br></i><i>(Daniil Harms, "Ootamatu jooming"

<p><b><br></b>Jooksmist alustav harrastaja saab innustust millestki säärasest, mida on nimetatud “keha projekti” (Shilling) kirjutamiseks. Keha muutub atleetlikumaks ja suutlikumaks,  üha kenam on ennast peeglist vaadata ja jooksukogukonnas äsjavõrsunud jooksjaidentiteedile kosutust saada. Kehast saab kangelaseepos, mis kirjutatakse iseendale. Ja kui sportlikud saavutused on tõepoolest silmapaistvad, on siin ja teisal pisut kosta ka bardide laulu. Ettevaatamatule saab sellest kergesti luige

<p><b><br></b>Ärkan ja valan täpselt sihitud kohvitassi sisse.<b><br></b></p><p>Liigutused ei eksi ära, kõik on rituaalselt rihitud jooksurutiini teenistusse. Kõrvalseisjale võib tunduda, et sõltlase päev läheb taaskord jooksule raisku. Millest see rutt kohe varahommik jooksuannus veeni lasta? </p><p>Lisaks: kohvi hommikul, õlu õhtul - kohe pärast treeningut. Port, Pullerits ja Elujooks seda heaks ei kiida. </p><p>Mõ&

<figure class="" data-orig-height="537" data-orig-width="465" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/917dd651f9ad0ea922e6b4ac6cbb2495/tumblr_inline_nj76oqhkhO1qjcjk2.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/917dd651f9ad0ea922e6b4ac6cbb2495/tumblr_inline_pk82rx6abC1qjcjk2_540.jpg" alt="image" data-orig-height="537" data-orig-width="465" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/917dd651f9ad0ea922e6b4ac6cbb2495/tumblr_inline_nj76oqhkhO1qjcjk2.jpg"></figure><p><i>* foto: SA Valga Sport</i></

Kuidas peatada umbisikustumine, teha nii, et silmavaade ei eksiks tühjale-tähjale? Elujooks on olnud minu väeloomaks, mille pinnalt aktualiseerin ennast ka võistlussportlasena - virtuaalse väesolu võimalikkused projitseeritakse käesolu pinnale (laenan siin Margus Otti sõnavaralaekast). Elujooksu kogukond eksisteerib minu jaoks ka kui võimalike jooksja-identiteetide praktiline varasalv, mille igal killukesel on midagi öelda. Seevastu kui vaimusilmaga vaadelda võistlusspordi peadiskursust - nüri,

<p><b><h4>Rohkem puusildu.</h4></b></p> <p>Jõuluimede aegu tasub kultuurirahval jalad kõhu alt välja õhutada, et nood taipaksid lumevalguses paar <a href="http://ekspress.delfi.ee/news/areen/nadala-luuletus-priit-pulleritsu-spordiblogi-ainetel?id=70250827" target="_blank">ränka sooritust </a>teha. Võib ka vastupidi juhtuda ja ränga soorituse asemel saadakse keha õnnestava kogemuse osaliseks, hoopis uudsel moel. Lumehelbelödi jäätumine ripsmetel, südame šamaanitrummi tagumine, puhas animaalne rõ

<p></p> <blockquote> <p><em>Õppida on päevast päeva täita;</em></p>

Vahel juhtub, et vaim väsib vahetult pärast jooksulõikuspidu. Osalt seetõttu, et hooaja lõppedes nihkuvad lähiaja välised eesmärgid horisondi taha ja teisalt ka seepärast, et talve tulekul koondub tähelepanu vahedamalt endasse küsima neid miks-küsimusi. Et vaim uuesti peale tuleks, on hea vaadata mõni seesugune film:http://www.cultureunplugged.com/play/2419/The-Great%20DanceSiin pole väärtuseks üksnes see, et (pikamaa)jooksujaht on faktina kaadrisse saadud (leidub ju siiani kahtlejaid, nt Pu

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="284" data-orig-width="393" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/16033455b0bf5f474f92baafe5cdee34/tumblr_inline_nfbuy9BjKW1qjcjk2.png"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/16033455b0bf5f474f92baafe5cdee34/tumblr_inline_pk6ykokDyB1qjcjk2_540.png" data-orig-height="284" data-orig-width="393" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/16033455b0bf5f474f92baafe5cdee34/tumblr_inline_nfbuy9BjKW1qjcjk2.png"></figure></p> <p><span>Valenc

<p>variellu heidetult ma vargsi aredamaks visandun ja <br/> surmasürjutuses elu poole nihkun<br>

Kord laiutas mu isendiväljas LOGOS. Olin käesollu diferentseerinud liiga palju sõnu ja need hakkasid vastikult ihu külge kleepuma. Isegi TÜHJUSe kohta olin kogunud mitmesuguseid sõnu - peamiselt idamaiseid.Noh, ja nõnda polnudki ime kui DISKURSUS ja DEKONSTRUKTSIOON võtsid vaevaks mind nagu kord ja kohus kimbutada. Üheskoos nad lõid ja hävitasid kõikmõeldavaid maailmu, ent mida aeg edasi, seda vähemaks jäi loomisrõõmu ja rohkemaks hävitusnukrust.Nõndaks, tuba oli sõnu täis ja ometi puges tüh

<p><span>Kahe Staadioni jooks peeti ajal, mil keha alles hakkab harjuma hilissügise kõledusega. Labakäed ja jalalabad on mul sellised kergelt külmetavad ja seepärast ootasin starti rohkem keha- kui hingevärinaga. Olin bussipeatusest stardikohta kuskil 5km kõndinud, kuid siiski tuli veel ligi poolteist tundi oodata (ise ma valisin selle soodusbussi, mis juba 9.30 Pärnusse jõudis) ja nõnda ma siis hüplesin  ja nihelesin seal stard

Üle pika aja õnnestus lõigutada, 5x2000 jäisevõitu tuuletallamist Rocca Al Mare kergliiklusteedel. Jalad pole pahad, neelutavad Valencia apelsinimaigulise raja järele.Suur sissepoole küsimus: kas suudan seal endas elujooksjat velmata? Mitte hetketi, vaid kogu jooksusündmuse raames, tervikuna; Kujustada ennast banyani-puuks, mis ei ammuta jõudu mitte üksnes maa-alustest juurterägast, vaid ka lõdvalt ripnevatest õhujuurtest, mis väe tüvesse imavad.

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="333" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/c55f6d851176c734d7b304690a432646/tumblr_inline_ndl2gdIOig1qjcjk2.jpg"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/ca24902b1a5678ab9b067aec02bf11c3/tumblr_inline_pklurbpLEw1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="333" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/c55f6d851176c734d7b304690a432646/tumblr_inline_ndl2gdIOig1qjcjk2.jpg"></figure></p> <blockquote> <

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="747" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/5b1cc1dc01f82ab87b0bcebd42aaa3b6/tumblr_inline_nd410aJMMu1qjcjk2.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/bc5c797630ec80d2743df9b5e9a27c59/tumblr_inline_pjzt4z5Vbh1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="747" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/5b1cc1dc01f82ab87b0bcebd42aaa3b6/tumblr_inline_nd410aJMMu1qjcjk2.jpg"></figure></p> <p><small>* poolmaratoni l&

<p><span>In my dream, people asked from me how was my first wall hitting experience. I said it was already some years ago and also the question itself has too much milage, to run it down.<br /></span>Then one little boy stepped forward and ran down some lines:<br /><span id="docs-internal-guid-36d1427a-acf8-1ceb-97c8-2e026e271421">“I think you’re running down. Look, the Way is up there!”</span></p>

<blockquote> <p><em>Sometimes God challenges you to find strength you don’t have.</em><br /><em>Only like this will you go beyond your imagined limits.</em><br /><em>You must be pushed so far that you are forced to be humble. </em><br /><em>Only then, when your pride and arrogance are crushed, will you discover muscles that are not yours. You will find and use the muscles of God. </em><br /><span class="text_exposed_show"><br /><em>When you completely abandon yourself, your ego,

<blockquote> <h4 class="quoteText"><em>If you want to be loathsome to God, just run with the herd</em></h4> <p><em>(Soren Kierkegaard)</em></p>

<p>Sellesuviste elujooksjate autos Muhku sõites viirastusid mulle mõnedki hetked 2012 (ja ka 2011) aasta Elujooksu laagrist ja eile Silja <a href="https://www.youtube.com/watch?v=A5FOHdQn0Cg&amp;feature=youtu.be" target="_blank">värsket laagri koondvideot </a>vaadates tundsin uuesti tänulikkust elujooksjate vastu, kellede rüpes sai avastatud nii "jooksukarjääri" kaevanduste rikkused kui ka eluarmastuse leiukoht.</p> <p>Aga Muhumaa võttis meie stardi

<p><span>ma olen koeralihakäntsakas</span></p> <p><span>su südamevatsakeste vahel</span></p> <p><span>aga ainult vahel</span></p>

<p><a href="http://vimeo.com/47701878"><span>OM ASATOMA SAT GAMAYA<br /></span><span>TAMASOMA JYOTIR GAMAYA<br /></span>MRITYORMA AMRITAM GAMAYA</a></p> <p><span>kui sõnadel ongi kõõlused<br /></span>ja lahkliha lausete vahel<br />siis peavad ka lihastel olema komad<br />ja õlgadel tilded ja jalgadel kahel<br />hõõrdub üks silpidest väänatud ahel:</p> <p><span>KAMMAJA KAMMAJA<br /></span>IGAVENE KAMMAJA</p>

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="750" data-orig-width="499"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/e236200a79e72829a4acc138b986f02a/0eb37c5d5bb8a6b6-3a/s540x810/b7577f8cc408d14fa690e0f2293c933408a91338.jpg" data-orig-height="750" data-orig-width="499"></figure></p> <p>* enne kolmanda silma avamist (<em>before rudra hits the fan</em>)</p> <p>Kohe alguses, juba autos, läks andmiseks. Kodumaine tantraturundus sattus löögi alla, mõned vaimsed autorit

<p><span><img alt="image" src="https://31.media.tumblr.com/6cbf90f1dbb39439d5521b8c2586cfdc/tumblr_inline_n95rfbfA6L1qjcjk2.jpg" /></span></p> <p></p> <p><span><span>Üks vana hiina mõttetark võinuks ütelda: “Kulg on minus ennast <em>ära kulutanud</em>, võtan ette seda värskeks tuulutada.”</span></span></p>

<p>On üks veider kiiks, mis minu jooksuarmastuse teinekord skisofreeniliseks muudab kui ma ülearu pead murran ausaksjäämise küsimuse üle. Selle skisma kehastuseks on üks eelmise sajandi lõpu India guru <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Sri_Chinmoy">Sri Chinmoy</a>, kes olevat lisaks idamaise vaimuvara jagamisele olnud meister igale kaunile kunstile - kirjutanud sadu raamatuid, sadu tuhandeid luuletusi ja visandanud miljonijagu pildikesi... ja mä

<figure class="tmblr-full" data-orig-height="500" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/9defc5b1593a0d7312708eb7d753e3a8/tumblr_inline_n8na32P2wZ1qjcjk2.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/6531c9a6e4adfb3828fe9e08540c95b2/tumblr_inline_pk608m1Hrn1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="500" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/9defc5b1593a0d7312708eb7d753e3a8/tumblr_inline_n8na32P2wZ1qjcjk2.jpg"></figure> Võsu maratonil otsutasin ka

<p>Selle <a href="https://dl.dropboxusercontent.com/u/100171237/doktorikavand_RaivoAlla.pdf">doktoritöö kavandiga</a> ei õnnestunud mul (napilt) siiski viimast aastat teadukonnana hingavasse Tartu Ülikooli Usuteaduskonda sisse saada. Süüdistada pole kedagi, ka ennast mitte. Tuleb kirjasõna aegamisi kuidagi teisel viisil jooksujalgu teenima panna. Tänan mõttes juba mitmendat korda Anne Kulli, kes vastuvõtukomisjonis avaldas, et talle v&aum

<p> <img alt="image" src="http://media-cache-ec0.pinimg.com/236x/13/6f/e9/136fe903b251dc0615c2e30c88e770a6.jpg" /></p> <p>Loskutovi jooksul tuli oma jooksukultuuris teha sisse katkestus - et (jooksu)diskursus ennast uuendaks ja jõudu koguks. Frazeri "Kuldses oksas" oli see põhiline teema - hääbuva jumala tapmine selleks, et loodu saaks uuesti õitseda.</p> <p>Kaks kuud pole ju joosta saanudki - enne Loskutov Cup-i sai kaks jooksu moodi asja tehtud, kuid v&oti

sündigujooksurahvas!selitatud südameil

<p><span></span></p> <p><span><figure class="tmblr-full" data-orig-height="334" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/11c9a0f3520a607a95fa17547725671f/tumblr_inline_n3e5eyrUtE1qjcjk2.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/69a50aa9a31589a0089088aabced4ef6/tumblr_inline_pk5yp9K62k1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="334" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/11c9a0f3520a607a95fa17547725671f/tumblr_inline_n3e5eyrUtE1qjcjk2.jpg"></figure></spa

<p><a href="http://www.youtube.com/watch?v=qrEYkORTxLs&amp;list=PL615BBBE7168FE7FE" title="Mantrade esitusloend" target="_blank"><figure class="tmblr-full" data-orig-height="321" data-orig-width="421" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/a315d0037132becc282821e65f53691d/tumblr_inline_mzt0awKyP81qjcjk2.jpg"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/a315d0037132becc282821e65f53691d/tumblr_inline_pk02bzrVHT1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="321" data-orig-width="421" data-orig-src="ht

<p><span>nüüd valla!</span></p> <p><span>kosunud küllalt, lüdijalg...</span></p> <p><span>küta aga kärmelt verevaks </span></p>

Bernard Suits on oma utoopias <i>The Grasshopper</i> visandanud võimaluse, et tulevikus, mil inimene on vabastatud niihästi tööst, psühholoogilistest konfliktidest kui ka filosofeerimise ja kunstiloome vajadusest (kõik teaduslikud ja metafüüsilised küsimused on vastatud), ei jää tal muud üle kui üha mängida. Ehk siis tegeleda üksnes selliste asjadega, mille eesmärk ei ole väljaspool iseennast, autoteleoloogi

<p><span>jooksen jõudumisi jalg-jalas jumalaga</span></p> <p><span>jättes jõõrajampsimised võõra, rumalaga </span></p> <p><span>selja taha jäävad:</span></p>

<p><em>Zafiro (tarahumara)</em></p> <p><br /><br /> <iframe frameborder="0" src="//www.youtube.com/embed/hLzX1-P6IAk" width="100%"></iframe></p> <blockquote>Reverence lends wings to the legs. Only thus can man be happy.</blockquote>

<p>Nõnda nagu olen öelnud - jooksmine on mulle <em>en route</em> klooster, tükk linnareaalsusest välja lõigatud lunastust, milleta mandumine priitpärnalikuks motoorselt toimivaks olendiks oleks alatasa ohustamas. Ja kuigi see klooster pole vaikusesse ehitatud (sensoorsed impulsid tulistavad lakkamatult), oleks see suurepärane ettevalmistus Vaikuse Kojas elamiseks kui poleks Linna. On tõsi, et vähemasti iga paari kuu tagant ärkab minus maaid

<p><em>elu on kannatus </em></p> <p><em>kannas on elutus</em></p> <p><em>mõte vilksatades luuleranda kandub</em></p>

<p><img alt="image" src="http://media.tumblr.com/230dcc5b5fd9513f56e22314b7399063/tumblr_inline_mxlo8skBPt1qjcjk2.jpg" width="100%/" /></p> <p></p> <p></p>

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="367" data-orig-width="500"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/280891137d23cba89ecb254c916682c8/0dcccf974402303b-c9/s540x810/9426ed4e4bee8b3ae57dfd79dd6d1c5f837817fc.jpg" width="100%/" data-orig-height="367" data-orig-width="500"></figure></p> <p>Olen mõelnud: tahaks joosta selliselt, et liigutused jääksid nõnda jala sisse ja muutuksid päeva loomulikuks osaks sel määral, et ei saagi öelda,

<div> <p><em>Mida tõelisem tahad olla,</em></p> <p><em>seda paremini pead oskama unustada.</em></p>

Kujutlen ennast Birgitiks, kes hommikul kuuleb kell kuus põranda naginat kui ma varvastel jalatallalihaste treenimiseks edasi nühin. Või siis hilja õhtul ei tea ette valmistutagi kas ma teda kaissu võttes olen eelnevalt oma põlve jääkotiga või siis hobusesalviga kostitnud.Kerget higilõhna võib immitseda igast nurgast, sest treeninguriideid ei tahaks igapäevaselt pesta, kuid vahepealses olekus kobrutavad nad teinekord vaikselt vinduda kuni taipad, et ei oskagi enam ninaga neid määratleda, sest

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="373" data-orig-width="500"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/23a7bc023cdf33f68cd6b89eedab2093/4ae5548a79235604-36/s540x810/328a5ca8bb630887c797f90599c7bff4d8ab0cd8.jpg" width="100%" data-orig-height="373" data-orig-width="500"></figure></p> <p>Olin kolm päeva Londonis tööalasel konverentsil - ESRI Developer Summit’il. Aega jooksmiseks ei olnud, aga ma leidsin seda siiski. Esimesel õhtul sain kella 23-st

<p>​Vanemate fotoalbumis on üks pilt, kus seisan punase paksu vana kooli suusamütsiga Valga Mardijooksu stardijoonel, põsed samuti punased ja silmad stardiärevil. Olin siis umbes kaheteistkümnene ja vast aastakese tublit jooksutreeningut teinud. Pidasin tollal ka jooksupäevikut, kuhu hoolikalt olin teinud endale treeningplaane ja fikseerinud võistluste tulemused. Ja võistlusi oli siis ikka igasse nädalasse, sest see oli aeg, mil Valga jooksuelu

<p id="docs-internal-guid-6e7813bc-1cf2-39b5-fa58-8cae50c7e68d"><span>Jooksmine on üks inimese loomupärasemaid tegevusi. Kaasaja spordis on muidugi sellel teistsugune koht. Aga hoopis seda tahan öelda, mida ma õhtul rahulikule jooksutiirule minnes ikka ja jälle avastan - jooksmine on kingitus, mitte iseenesestmōistetavus. Vigastustega maadelnud teavad seda vist sellisena hinnata, tunnevad pärast vigastuspausi, kuidas jooksmise rõõm naaseb treeni

<p><em>tormi veel polnudki</em></p> <p><em>vaid vaikselt lõi takti</em></p> <p><em>põlvekastanjettide porine plagin</em></p>

<p>Minu jooksu- või siis tõukerattatreeningud pole alati sellised kestvas olemiserõõmus suplemised, ei jaksa lihtsalt. Eriti kui tõused hommikul kell kuus, et tõugelda hämaratele Stroomi metsateedele. Keha on evolutsiooniliselt tarka laiskust täis ja laskub kergesti rutiini radadele kui vaim on loid meelehobuseid ohjama.</p> <p>Kuid täna õnnestus hilishommikuse sörgiga tabada toredalt tuulist ilma. Päike säratas korr

<p>Häid jooksumõtteid leiab elujooksja näiteks <a href="http://runwithmu.com/">siit</a>.</p> <blockquote> <p>We want our running to be special, too. When we tell people we’re marathoners or ultra-marathoners, we might privately enjoy the respectful comments we get back, the “That’s amazing, I could never do that” responses. It’s another interesting way to tag ourselves, to differentiate our personal brand. And if you can combine running and Zen, w

<p>Eile sai kapatud mööda kauneid Tartu Linnamaratoni poolmaratoni radasid. Kiidan rada ka sel aastal (mullu jooksin täismaratoni) - hoolimata raja mittetasasest profiilist ja käänakute rohkusest joostakse siin isiklikke. Ivar Ivanov, selle aasta täismaratoni võitja, tegi siin eile tubli isikliku 2:34:27. Mina ise jooksin poolmaratoni 1:11:23 (samuti PB).</p> <p>Iseenesest oleks see kõik teisejärguline ja tühipuru, millest tolmu keerutada, a

<p>Tallinn-Loksa bussisõidu ajal juhtusin lugema kultuurantropoloog Tim Ingoldi raamatut “Being alive”, selle peatükki <em>Against space</em>. Tim pühitseb liikumise väge paigalseisu üle, osutades sellele, et kaasaja inimese keskendumine kohalejõudmisele või kohale endale alaväärtustab sinnajõudmise protsessi. Oluline on ruumi praktiseerimine, mitte markeeritud koht ruumis. Jah, kartograafid, vähem punktnähtuseid!<br

<p>Mõned päevad tagasi ärkasin öösel üles ja haukasin köögist virsikut, kohe sellise sügava, südameni ulatuva ampsu tegin. Selgus, et kivi oli ühest servast lahtine ja sealt mulgust piilus mulle kelmikalt sarvi liigutades vastu mingi haralise tagumikuga sitikas. Olin sel päeval just lõpetanud <em>Game of the Thrones</em> teise hooaja vaatamise. Küllap seepärast koputasin ma sitika kivist välja ja verise kangelasl

Meister Eckhart<blockquote>The person who runs and runs, continually running toward peace,

John Climacus<blockquote>So, if you have the fire, run!</blockquote>

<p><em><span>TIIGER</span></em></p> <p><em><strong id="docs-internal-guid-07087cd2-8749-e7cb-881c-18f03d64997d"><span></span></strong></em></p> <p><em><span>mu turi lainetab väekalt</span></em></p>

<p>Kui Shanghai naised <a href="http://www.naine24.ee/1348118/kas-ostaksid-ja-sooksid-sisse-paelussi-et-alla-votta" target="_blank">neelavad paelusse alla</a>, et kõhnukesteks saada, siis minu kaal on alla 60 kilo liikunud ilma selleta. Jooksnud nüüd ma ei ole mitu nädalat juba (va Lauritsapäeva 5,2 km eelmisel pühapäeval), aga veloergomeeter/vesijooks/tõukeratas on minu keha parajas tegevuses hoidnud. Muidugi ka toortoitluse suunas tüüriv ve

<blockquote> <p><em><span>Ja mis igatseks veel rohkem vabadust kui keha, mis leiab ikka, et reaalsed maastikud ümberringi ahistavad, lämmatavad, takistavad teda. Mis, kui mitte keha, sosistaks meile iga hetk kõrva: põgene siit, ekslema tühjadel väljadel, uitama lõputuil teedel, sest kusagil peab olema sinu ideaalne maastik. Maastik, milleni me enam kunagi ei jõua, on meis endis. </span></em><br /><em><span>Maastik võib jõuda ini

<p><em>                                     <img alt="image" src="http://media.tumblr.com/6cd8d18a0abc9cc6848b0cc3965a02d8/tumblr_inline_mr0vmvSjgG1qz4rgp.jpg" width="100%" /></em></p> <p><em>Mu vennad, tõstke üles oma südamed, kõrgele, veel kõrgemale! Ja ärge unustage ka jalgu! Tõstke üles ka oma jalad, 

<p>Et põlv sugugi rahu ei anna, tegelen kuni septembrini (vähemalt) aktiivselt mittejooksmisega. Kui talv läks paljuski tegevusetuse nahka, siis sedakorda annan kehale tegevust põnevatel viisidel:</p> <p><strong>1. Tõukerattasõit.</strong> <br />Uskumatult efektiivne <em>cross-training</em> vahend jooksjatele. Hoopiski lähedasem jooksusammude biomehhaanikale kui rattasõit või mõni muu masinal vänderdamine. Ja muidugi, r&otilde

<p><iframe frameborder="0" src="http://player.vimeo.com/video/47355798" width="100%"></iframe></p> <p><em>                                                       </em></p> <p><em>ma jooksen…</em></p>

<p><span>                </span><span>         </span><span>         </span><span>Kui imalaks saab minna? Las mina proovin siis ka.</span></p> <p>                    <span>         </span><span> </span><span>         </span><span>     </span><figure data-orig-height="250" data-o

<p><img alt="image" src="http://media.tumblr.com/33985a1f2b97abdc160fd8fbee46a1df/tumblr_inline_mq3g7qM1U11qz4rgp.jpg" width="100%" /></p> <p></p> <p>Valel on lühikesed jalad ja selliselt teadagi pikamaajooks hästi ei lõpe. Ei läinud ma täna mitte Harku metsa, vaid niru põlve tõttu hoopis Telliskivi Loomelinnakus asuvasse <a href="http://telliskivi.koduklubi.ee/">jõusaali</a>.</p>

<p><em><span>                      </span></em><em><span><em><span>      </span></em>mu rabelev süda ihkab taevasmaa taha<br /></span></em><em><span><em><span>                      </span></em></span></em><em><span><em><span><em><span>    &

<p><span>Nõnda on kui ma pole paar päeva joosta saanud - jalad hakkavad öösiti isetahtsi vänderdama. Unenägudesse ilmuvad pildid maailmast, kus inimesed jooksujalu palvetavad kõikvõimalikes suundades, kes kuhu... Jumalaid on tõesti palju, kuid sedasi õhku paisatud palvete määratu hulk kipub kangemaidki neist lämmatama. Maailm visiseb ja susiseb palveterohkuses nagu tulistamismängu viimane level.<br /> Oma roosa rooskava koosa saivad kõik jumaldatavad. Mäeküljelt kostub heitunud äginat - üks erit

<p>Minu keha on mulle ainuke objekt, mis on ühtlasi ka subjekt. Keha objektistamine Läänes on tuntud, ent oma newagelikus käibetõelisuses tervemõistuslike inimeste poolt kiiresti unustatud teema. Tegelikult kubiseb kaasaegne maailm ju kehalistest diskursustest, laud on lausa lookas nendest. Joogast ja pilatesest kuni ökomaniakaalsuseni välja on igaühele midagi. Kõik võivad oma kehalisust taasavastada, ent taasavastamise vorm on etteantud.</p> <p>Jooksmise maailm on samamoodi etteantus. Joo

<blockquote> <p>Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm <br />(K. Gibran "Prohvet")</p> </blockquote>

ma olen koeralihakäntsakassu sydamevatsakeste vahelaga ainult vahel

<p>Kirjutasin pika teksti sellest, kuidas elujooks, võistlusjooks ja rahvajooks ideoloogilisel väljal paigutuvad ja miks ei ole tõsi (aga tingimata ka mitte vale) see, et spordisangarid on need, kes kõige rohkem kannatada mõistavad. Kukkus liiga sõnadega priiskav välja, seega tõmbasin tekstile vee peale.    </p> <p>Ühe õhtuga midagi kribades ei jõua seda teemat ju õieti riivatagi. Kunagi kindlasti võt

<p>Totter on öelda, et "hooaeg" on läbi saamas, aga selliselt sõnu seatakse. Niisiis ka mina rehkendasin välja oma maratonieelarve järgmiseks aastaks - võtta jooksmiseks lõunapoolsete naaberriikide maratonid: Riia, Vilnius ja Valmiera. Viimasest on Contra kirjutanud <a href="http://www.marathon100.com/est/uudised.n/valmiera-maraton">siin</a>.<br>Tahan endiselt joosta nii, et süda rõemutseks ja jalad vuhiseksid parasjagu. Pime sügis hakkab

<p> ma kihutan tühjusse, maratonisammul<br /> pärani võltsvittude valgel<br /> mul on kõikide jälkuste penid kannul<br /> kuid meel on kaugenend-malbe</p> <p> enam ühtegi mõtet ei alga minust<br /> kõik tublisti tülpind on tühiseks<br /> pole ammu lugenud pühakirja, sest<br /> oksendaks sellegi eimiskiseks</p>

<p><em>Kunagi muinasune ajal läks Tultul jahile. Koja ümber hiilis üks quinkin. Tultuli naine tampis pähkleid, harkisjalu. See erutas Quinkinit. Quinkin tõukas naise pikali ja tõukas sisse oma türa, mis oli pikk nagu purre. Türa tungis naisest läbi, selle ots tuli suust välja. Naine suri ja quinkin peitis end puuõõnde. Tultul tuli koju ja äratas naise ellu. Siis tegi puu alla tule, puu põles ära ja quinkinist j&

<p><a href="http://www.youtube.com/watch?v=ibjYXkxqWeE"><img alt="image" src="http://media.tumblr.com/tumblr_mbu3rlYCGa1qjcjk2.jpg" width="100%" /></a></p> <p><a href="http://www.youtube.com/watch?v=Ol2kIKEa7_8">Põhja-Tallinn, me kohtusime!</a> Pealinnas joostes elada on vägev. Kalamajalisena on otse mu selja taga kultuurikilomeeter oma suurepärase, üle kahe kilomeetri pikkuse sirgega.  Seal kaunis kohas enamasti silkangi. Nädalavahetuseti võtan ette jooks

<p><em><span>Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,</span></em><br><em><span>et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.</span></em><br><em><span>Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.</span></em><br><em><span>Kuhu nad ruttavad?</span></em><br><em><span>Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?</span></em><br><em><span>Kas kaugused ei raugesta teda?</span></em><br>

<p> <img src="http://media.tumblr.com/tumblr_mbidedQhzl1qjcjk2.jpg" /><br /><br />Start!<br />Jalad sügelesid asfaldit pidi, tartlaste silme all. Aru oli ennast pisut lahti ühendanud, nii et jooksu esimest paari kilomeetrit ei mäletagi. Mäletan kui jõudsime punasele vaibale, mis oli tõmmatud piki mudasemat jooksulõiku. Seal kostis ka kangemaid vägisõnu, sest pärast punast vaipa järgnes veel miski kilekate, mis oli veeloikudega kaetud. Polnud just tore jooksusussid kohe maratoni algu

<p>Hakkasin mängima sellist mängu  - esimene sõna/lause, mis pähe kargab.</p> <p>1. õõv</p> <p><br /><iframe frameborder="0" height="315" src="http://www.youtube.com/embed/uJkN27qvMNQ" width="560"></iframe></p>

<p><em>"Our society is one not of spectacle, but of surveillance; under the surface of images,</em><em> one invests bodies in depth; behind the great abstraction of exchange, there continues</em><em> the meticulous, concrete training of useful forces [...];<br />it is not that the beautiful</em><em> totality of the individual is amputated, repressed, altered by our social order, it is</em><em> rather that the individual is carefully fabricated in it, according to a whole technique</em><em> of fo

<p>Stardipauk lajatas keha ärkvelollu ja pühkis meelest muud mõlgutused. Ilm oli tujust ära tuuline ja mere äärde vastu-ja külgtuulde jõudnuna tundsin, et pikk jooksuriietus polnud liiast. Kuid ilm polnud sugugi sompus, päikest ei tulnud jooksuga välja meelitada. Sattusime Allani ja Agoga (Veilberg) kolmekesi tempot meisterdama, eespool libisesid tasapisi kaugusesse 2:30 suunas sihtivad mehed. <br />Kilomeetrid kulgesid tuulevallatluse tõttu ebaühtlases tempos: 4.06, 4.01, 3.41...<br />Eh

<p><a href="https://picasaweb.google.com/105062450878416453583/Jooks#5786516435421210386"><img src="http://media.tumblr.com/tumblr_ma4uivYnzI1qjcjk2.jpg" /></a></p> <p>Stardikoridoris kimbutas kusehäda, finišikoridoris nälg. Joosta aga armatses jalg.</p>

Kunagine Austraalia tippjooksja Herb Elliot on (võistlus)jooksmise valu võrrelnud religioosses mõttes puhastava, pihtimusliku kogemusega. Tõepoolest, atleetliku askeetluse kõrghetkedel võivad seinapurustajad tajuda oma kehalise olemise vaevarikkust kui varandust; igapäevategevustest kogutud saast ja isiksusliku eneseehitamise potjomkin-küla laguneb koost. Sul on ruumi olla vaid sina ise, sellisena nagu loodus sind eest leiab.Need on tipphetked, mida ei pea ega saagi igapäevases treeningus korr

<p>Olen nüüdseks kogenud veesjooksmise võlumaailma. Ja mitte mingis tehislikus basseinihakatises, vaid lummavas Loksa rannavees. Taevas mere kohal hallitamas, mina ja Birgit kalipsostatud, jalad vett lõikamas. <br />Hingeldama ei hakka, kuid reied võtavad toredasti väsida... <br />Õnnelik on inimene, kellel jalad, et joosta ja käed, et kallistada. </p>

<p>Keha on Muhumaast muhkudeta pääsenud, rõõmustab aina, ei kurda. Hoopis tahaks tühja lõhkuda, tööd murda. Üleeile jooksingi taas kolmekümnese otsa, sellele järgnes kolimiseelne pakkimine mantrade saatel. <br />Uues kohas Salme ja Õnne tänava nurgal avastasin teleka ja lülitasin selle sisse. Sattusin hoobilt miskile tõsielusaatele, kus parasjagu kõneldi kõrgushirmust ülesaamisest. Otsustasin, et täna siiski konjakit ei joo. Pühkisin tolmu ja lugesin Johannes Paulus II "Elu evangeeliumi". Surm o

<p><em>sulle antakse ainult</em><br /><em>üks kondihunnik ühed liigesed </em><br /><em>hoia neid ometi</em> <br /><em>(Andra Teede, rongiluule)</em> <br /><br />Töökaaslase Eduardi antud (kogemustest lähtuv) soovitus joosta väljavenitatud hüppeliigesest hoolimata edasi, on kandmas magusaid vilju - nt täna pikka 30 km otsa tehes es olnud enamb õieti midagist tunda. Ja kolm ettevaatlikult peetud treeningkorda enne seda niisamuti julgustasid jalgu mitte liialt hellitama. Vigastusel ja vigastusel ON

<p>Tänavusel Tartuffil linastus <a href="http://2012.tartuff.ee/eng/programme.p/athena-keskus/run-for-life">film</a>, mis kõneles Serbiasse migreerunud kolme Etioopia pikamaajooksja elukäigust võõral maal. Kuidas kodakondsustaotlusi ühtejärge neelav bürokraatia mustadele meestele ei halasta. Sinnaotsa natuke külaromantikat ja lõpuosas Serbiasse tagasi saadetud jooksjate jumalagajätmisi kohalikega. <br>Jooksjaid ei kujutatud kangelast

<p><iframe frameborder="0" height="400" src="http://player.vimeo.com/video/26333937" width="500"></iframe></p>

<p><span class="art">kahe pilguheite vahel<br /> oda sähvis mättasse<br /> rassiti ja ratsutati<br /> terariistu patsutati<br /><br /> ühtäkki, äginapühkmed <br /> kiunatas kannikas <br /> kõik oli öeldud</span></p>

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="500" data-orig-width="500"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/057e61dcde520d7818004a31838d07d8/ef090de6ca1cfd3e-94/s540x810/3c4623ec8b27fb1c24c3f224a2f552c7899697fb.jpg" width="100%" data-orig-height="500" data-orig-width="500"></figure></p> <p>Rohked hingeldused, kõrvalpilgud, ohked...  <br>Ei pannud tähelegi kui kallis B meie öist jooksu-/rattasündmust jäädvustas. <br>Keha higistas kuumuses, hi

<p><img align="left" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m7s9ubPugs1qjcjk2.jpg" /></p> <p> <br /> künkad kerkivad ja kaovad taas <br /> käsi voolib nähtavale kaunid voored<br /> orgu viskub oja, laulda lustib laas </p> <p> tõusen tippudele,<br /> sõnatult ja toorelt</p>