Article Outline
TOC
Collection Outline
<p><img alt="image" src="http://media.tumblr.com/230dcc5b5fd9513f56e22314b7399063/tumblr_inline_mxlo8skBPt1qjcjk2.jpg" width="100%/" /></p> <p></p> <p></p> <p>Tallinna Saksa Gümnaasiumi ujula asub Sütiste teel - just seal, kuhu Lembit Kauna intensiivsed Vanaka mäkkejooksud nõuka ajal olevat niivõrd palju liiva pritsinud, et kuuldavasti veel sellel talvelgi seal kõnniteid ei liivatata.</p> <p><a href="http://jooksuportaal.blogspot.com/2013/08/endel-parna-avalik-kiri-jooksuportaali.html">Lembit Kauna vististi pole olemas</a>, aga pole ka võimatu, et ma täna hommikul temaga kohtusin; unenäolises situatsioonis, mis kriipis tükati eneseuhkust, mõneti aga suisa midagi mitteteadvuse tsoonis.</p> <p>Ärkasin kell 5, und polnud korralikult saanudki, kuid Sütiste tee asub Kalamajast kaugel ja mina oma kannaga ei kannata sinnamaani tempokalt minna, tuli startida varem. Kõhtu sai tatrapuder, mõni puuvili ja törts kohvi, seejärel minek. Õdusalt olematu tempoga, lonkurile kohaselt. Aega lumist ilu nautida tervelt kolmveerand tundi. </p> <p>Ujula valvelauas päris koreda kõnelemisega mees, et mis eesmärk mul siin vesijooksmisega on. <em>Achilleus</em>, ütlesin, <em>see on</em> <em>vigastatud</em>. Asjalik noogutus, seejärel:<em> no vaatame siis üle</em>. Sirutasin jalad nii- ja naapidi välja, sikutati kätest ja anti nõu - kiiret jooksjat sinust ei saa, kannakõõlus on lühike ja reie tagalihased samamoodi. Vigastused muudkui tulevad ja kiirust nõnda ei kogu. Uuris ka minu maratonitulemust (2:36) -<em> naiste tase</em>.</p> <p>Ja valged unustagu üldse ära kiired jooksuajad - mustadel on kannakõõlus sentimeetreid pikem ja nendel on sellega ületamatu eelis. Tõsi, pikem ta neil on, aga asi on <a href="http://www.sportsscientists.com/2013/01/the-kenyan-advantage-is-it-calf-elasticity/">mitmetahulisem</a>. Ega ole ka mõtet teha ahhilka pikkuse võrdlust eluaeg tikk-kontsasid kandnud daami ja maal paljajalu toimetava talunaise vahel, geneetikal pole sealjuures erilist rolli.</p> <p>Ilmselgelt on tegu treeneriga ja pealegi spordialaselt haritud treeneriga (nime ja nägu ei õnnestud ka hiljem guugeldades kätte leida, aga seda müstilisem, lisaks saabusin ka mina sinna<em> inkognito</em>). Kannakõõlus on imeline vedru, mille otsa inimene evolutsiooni pimeduses on komistanud, aga pika kõõluse teooria sellises robustses sõnastuses <a href="http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-1353644/Achilles-heel-Reason-won-race-survival-Neanderthals-went-extinct.html">ei pea paika</a>. Tõsi on see, et kannavigastuse oht on suurem kui liikuda minimalistlikumale jooksusammule - tekib lisapinge säärelihastele ja kannakõõlusele. Ja "mustad" on sellega lihtsalt (lapsepõlvest saati) paljajalu lipates harjunud. No ja muidugi ei ole ma praegusel vigastuse etapil "minimalistlik", olen kraaminud välja oma seni jõude seisnud <em>Salomoni Speedcross 2</em> maastikusussid, milledel on soliidne <em>heel-toe drop </em>ja pealegi mõnusalt kitsa liistuga nagu mul vaja. Valvelaua-treener ütles, et tald peaks veelgi paksem olema ja vihjas, et üldse on <em>barefoot</em>-laadsed jalanõud kurjast. Ohkasin ja ei öelnud midagi. </p> <p>Aga selle koha pealt on tal päris õigus ja sellele osutamise eest olen tänulik - ahhilkat tuleks hoolikalt venitada, ja üldse reie tagakülge märksa rohkem kui seni olen teinud. Jah, ma tean, on võrsumas mitte-venitajate põlvkond ka eesti jooksjate seas, aga see on siiski sutike teine teema, mis saagu siin vaid ära mainitud.</p> <p>Vesijooksule suundudes sain otse basseiniveerelt nõuandeid veel takka - s<em>elg püstiseks!</em> Heatahtlikust oli selles inimeses märksa rohkem kui Lembit Kauna rammukalt rapsivas sõnahaamris, kuid nähtavasti sattus talle seekord pihku vale materjal. Ütlesin ennemalt talle, et ma ei armasta arsti juures käia (meenub veel suvine spordiarsti väisamine, kus Eesti parim põlvedoktor tegi oma tööd nagu liinitööline Tallegis). Ent jätsin ütlemata, et mulle ei passi ka treeneri institutsioon (st sellisel kujul nagu ta sandistava reliktina praegu inimvaimu nüristab). Mis üldsegi ei tähenda nagu poleks ma midagi temalt õppinud. Minusugusele jooksuautistile mõtteainest kuhjaga. Lubas lahkelt mulle veel neljapäevalgi pool tundi enne basseini harjutusi näidata.</p> <p>Sütiste teelt tööle sörkides avastasin empaatiavõime, mis vististi oligi minu Achilleuse kannaks. Veelkord - minu tänased tänumantrad laulavad temale, (minule) tundmatule treenerile.</p> <p></p>