Article Outline
TOC
Collection Outline
03.05.19
kas siis kui ma karjun, siis suu neelab mu alla? küsis Uku täna hommikul.
Eile, et pidevalt lärmakil Ukut natuke talitseda, rääkis Birgit talle jubedast asjast, mis võib juhtuda kui pärani suu sõnu välja karjub - suu läheb lopsti! liiga suureks lahti ja neelab kisakõri alla.
Minu vanavanaisa oli vaps, soomusrongi kapten Leonhard Pallon, keda “Ukuks” hüüti. Tema kaudu jagan ma seda (Saale Kareda sõnastuses) valupunkti eestlaste teadvuses, mis vajaks konstellatsiooniteaapiat või muud taolist kollektiivse alateadvusega tegelevat leiutist, et matsakateks klompideks muutunud rängad teemad mõnusamaks muljuda.
1940ndal aasta augustis, vahetult pärast Pätsi vaikiva ajastu kulmineerumist nõukogude okupatsiooniks, vahistati ta ühes teiste vapisdega, kellede kätte - kui ma oma perepärimusele toetuda usaldan, - valetati relvad. Hiljem ta hukati ja maeti kesteabkuhu, kui üldse.
Paljude arvates meelitas vapside militaarne rahvuslikkus Ida poolt nõelamishimulised vapsikud pärale nii nagu EKRE võib tänasel päeval saada kurja välja kutsujaks. Rooma tervituse asemel on valgete ülemvõimule osutav “OK”, reostades budistide vitarka mudrā-t samamoodi kui natsid svastikat. Semiootilise kuritöö paragrahv on sama - õilsa sümboli vastupidise tähendusega jälgistamine; osutas ju vitarka mudrā budistliku tarkuse jagamisele ja diskussioonile. Joogaõpetuses ja nüüd kümneid aastaid ka Läänes levinud chin mudrā kujul tunneme kosmilise teadvustatuse sümbolit otse käsikaudu.
EKRE sümboliseerib vähemasti oma juhtkondlikus otsas valdavalt tamas-likku energiat, kõige tumedamat ja inertsemat kosmilist põhiosist (sanskritis - guṇa) - seesugusel energial on oma koht ja aeg, aga oskuslikult tuleks siin kokku segada teiste elementidega (rajas, sattva). Tamas-ega segatud rajas-t on meie poliitilises mikrokosmoses alati olnud, sattva-t peaaegu üldse mitte.
Kui tamas pressib kollektiivsest alateadvusest peale, on praegusel Kali yuga ajastul tavatsenud väärikas valitsejaeliit ehk rajas olla see, kes mõõgad kaigastega risti seab. Nii õiendas kuldsemal treta yuga ajastul deemon Ravanaga arved kuningas Rama ja praeguse ajastu lõpus Višnu järgmine kehastus Kalki deemon Kaliga.
Nüüd näib see indoeuroopa kujund natuke väsinud. Näiteks kui püüda selle või tolle mõistevõrguga Lobjakat püüda, lipsab ta esialgu võrgusilmast läbi; hakates vastu ühthästi bioloogilistele ja mütoloogilistele metafooridele ning sulgudes metafüüsikajärgsesse immanentsi. Selles organiteta kehas käitab igaüks iseoma ihamasinat, aga diferentseerumata massiks kokku klopsituna peab säherdune moodustis siiski mingil viisil suutma ka Euroopa unistusi kanda.
Teisisõnu - ideaaliks paistab olevat organism, kus hulkrakne kodanikkond funktsioneerib pluripotentsete tüvirakkudena saamaks kelleks tahes, aga iialgi ühtegi kollektiivsesse identiteeti juurdudes.
Tüvirakud on teatavasti vähirakkudele küllalt lähedased, kuid esimesed võimaldavad organismi uuendamist kõiksugude hädade korral, tootes peaaegu mistahes rakutüüpe vajaduse kohaselt. Petri tassides kasvatatuna moodustavad tüvirakud ka ise kvaasiorganeid - organoide, - aga nõnda moodustanud rakkude kuhjadest pole tolku siiski muud kui siiski ükshaaval organide regenereerimiseks suunata. Kes diferentseerumast keeldub, väändub vähirakuks ja nõnda ongi vähkkasvajas kõige erinevamates diferentseerumisfaasides heterogeenseid rakke. Iseasi kui tüvirakkude kuhjal kamba peale nupp nokiks uusi ja paremaid organeid konstrueerima - seda tahaks näha, ehkki evolutsioon katkestuslike revolutsioonide kaudu ei toimi.
Humanistlikuks õiguseks tehtud isikliku vabaduse ülemmäärale andunud kodanikul olevat õigus pista nina mistahes kudedesse, aga mitte mingit kohustust seal ühiskasulikku korda saata. Näiteks võib ta e-residendina panna meie virtuaalsel territooriumil kapitali soodsasse kohta kudema ja pikemas plaanis taandadagi Eesti digikapitali tootmisüksuseks; tal ei pruugi olla ei kultuurilist ega ka füüsilist kontakti Eesti riigiga, ometigi hakkab ta mõningal määral dikteerima seadusloomet, sest rahvusvaheline konkurents sellel rindel sünnitab vähempakkumise - kus saab odavamalt kapitali toota, sinna selle ajutised solgitorud ka ehitatakse. Praegu meisterdatakse sellel suunal erilise innuga ja kes teab... kui pelgalt raamatupidamine meist läbi käib, on asi võrreldamatult ilusam kui eelmise sajandi raudteetaristuga lagastamine.
See pluripotentsuse lootusi kütnud isemõtleja vaatab lõppeks oma nomaadliku sõjamasina kätetööd - organiteta keha, - ja õhkab Zarathustra kombel, aga juba Zarathustra ahvina: Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud!
Rõõmsalt otsib ta omasuguste pilku, aga kohtab nüüd vaid nüridaid, tahtetuid silmapaare - need on viimased inimesed.
Vaatasime Birgiti ja Ukuga täna jaapani animet “Paprika” (2006), kus teadlase ja lapsgeeniuse leiutatud psühhoteraapiamasin sattus valedesse kätesse ja hakkas inimeste unenägusid ühteainumasse deliirsesse rongkäiku sulatama - kes muutus trummeldavaks konnaks, kes külmkapiks, hiigelrobotiks või nukuks. Lõpuks naiskangelane-psühhoterapeut päästis huku äärele viidud maailma kui neelas unenäomaailmast reaalsusesse tunginud pimedusvanamehe alla.