Article Outline
TOC
Collection Outline
11.05.19
Viimastel päevadel on jõuetus taas konte ja kaela kangestanud, joosta pärast tööd raske. Täna hommikul tahtsin vaimse hügieeni mõttes Kuusalu 5K terviseraja paljajalu läbi kõndida. Piitsutajat polnud, aga läksin ikka traavi. Eilsest vihmast ligane metsarada nätsutas varbaid ja pisemad juurikad üllatasid plantaarfastsiat, kuid vähekogenud paljasjalgsena torkasid ikka kõige teravamalt männikäbid otse tallaalusesse kõõlusesse.
Hilistalvel harvesteri tapatööst jooksurajale jäänud puulaastud ja oksakesed olid joostavad, nagu ka ühtlase krobejõhkrusega punktmassaaži pakkuv kruusalõik gaasitrassil, millele samuti jooksuringi lõpuks jalad sisse lõin.
Huvitaval kombel pole siiski staadionitartaanist julmemat jooksupinnast - just palja jalaga naljaviluks ringi tehes olen hiljem imestanud, kuidas see ikka retsib. Aga tänasegi jooksukorra lõpuks olin paar verist villi varvaste alla siiski saanud.
Täna tuli meelde paari aasta tagune varbaluu murd, mida muidu võiks arvata just paljasjalgsete uljaspeade vigastuseks, aga mind tabas olmelollitamiste tasuks. Toona ei pidanud koormuseid väga alla viimagi, sain oma 2h aeroobset ikka varahommikul enne tööd tõuksiga tuisates ja trenažööridel tallates täis. Juba paar päeva pärast sinise varba kingitust panin jalad tööle. Nüüd oleks aga nagu mingi piiraja peal, mõnel päeval ka leebe aeroobne tegevus räsib rampväsinuks. Mesilaste taruvaigu tinktuuridesse ja ashwagandha pulbrisse sisse usutud ravivägi toimetab tasa-tasa. Äkki kuldjuur ja mumioo uuesti appi võtta? Mumioo aitas mind ka toonase varbaluu murru puhul, ehkki esimesel korral usaldasin ta vägevust liialt ja ragistasin kaks nädalat pärast luumurdu taas jooksma minnes luuotsad uuesti lahti.
Uku: Vaata, Uku on tark. Uku oskab ronida.
Juba aastaid jooksumaastikul omaette kultusliikumiseks kujunenud paljajalu jooksmisest saadud kehatarkuse ilmutused vilksatavad niisiis ka minu jooksuelus neil muidu kiduratel päevil. Pole juba päris mitmeid aastaid oma treeningmahtu kokku arvutanud. Mõni aasta tagasi võis see olla talviti 140-150K nädalas, suviti tublisti vähem, aga ikka kuskil 120K kanti. Pluss muidugi igat sorti jooksuharjutused-kekslemised, pöiatõsted, linditrenn, kõht-selg-käed, sõnaga - ÜKE. Vaikselt on koormused eluterviku huvides langenud ja juba ammu on võistlussportlik motivatsioon vähikäigul.
Nüüd, mononukleoosi kingituse sünkroonsuse imeväel teadvustan targu tegelikkuseks varemgi pidevalt kuklas kipitsenud soovi jalad tagasi Maa külge saada, lasta nendel evolutsiooni käigus mitte asjatu heldusega närvilõpmete poolest rohkeks pillatud taldadel koguda tarkust kokkupuutest Gaia membraaniga.
Tänanegi jooksukogemus oli puht-taktiilne meditatsioon käesolevas, mitte niivõrd tavapärane kinesteetiline rõõm liikuvast kehast, kus meel nii kergelt irdub kehast, sütitamaks sutsti-seoseid ehk risoomset mõtteprotsessi. Pagan, kas peangi värskendama oma risoomset kulgu ja jälitama puudutuses poieetiliselt olevaks looduvat? Igapäevaselt toimin tõesti risoomsena - fastsia, tsütoskelett, kapillaarid jt; risoomne on ka aju, millega ma töö juures risoomset süsteemianalüüsi toimetan. Organ(ell) - mitokonder, eelkõige; ka süda ja kopsud-maksad. Membraan - rakumembraan, nahk jt; nüüd ka maapind-päkk: pean sellele kokkupuutehetkele veel nime leiutama - jalalops, päkapats?
Tegelikult olen meisterdamas teisel rindel (esimene rinne avaneb topoloogilisel tasemel, teine funktsionaalsel) veel neljandatki epistemoloogilist kahurit, mis väljendaks immuunsüsteemi vägevat rolli jooksuolendi filosoofias - hetkel kahtlen põrna ja tüümuse vahel, sinnasleppi sõlmitud lümfiringe.
Katsun topoloogiliselt siiski jääda risoom-membraan-organ kolmainsusele pidama… pingutan veel võtmaks arvesse soolikaid, mida funktsionaalselt saaks taimejuurestiku analoogina näha, kuid topoloogiliselt on tegu torustunud membraaniga. Mitokondergi on tegelikult risomembraanne - risoomne tema mitokondriaalseks võrgustikuks organiseerumise printsiibis ja membraanne tema poorse välismembraani ja voltunud ning raskestiläbitava sisemembraani seoses.
See isiklik kehamütoloogia on muidugi morsipidu võrreldes India vägevate chakra-nāḍī-granthi jaotustega, kus mul tekivad tõlgendusraskused.
Nt: kui Brahma granthi avanemise märk on kipitsus pärakupiirkonnas, eksole… mida omakorda ei tohi segi ajada kundaliniussi ärkamisega sealsamas. Küll aga laskub jooksuolendil fookus juurtšakrani iseenesest, päramootorist saavad jaladki jõu - jalgupidi sõtkun ju Maast (prithvi tattva) praanat sisse. Hardo Pajula otsib pea igas Tähenduste teejuhtide saates rohkem liha argumentatsiooni skeletile, mina kõõluseid sõnadele ja lahkliha lausete vahele.
Nii Uku Masing kui Valdur Mikita on idamaise esoteerika eest sugrilast hoiatanud, aga minus kõneleb see miski mantrade kaudu enam kui regivärsis (Tartu-perioodil oli pigem vastupidi).