Article Outline
TOC
Collection Outline
Achilleuse vägiteod, fastsia reetmine
Olen varemaltki võistlusspordi suhtes kriitikat blogistanud. Ometi tean omast jalast, et üle oma Varju ei hüppa, nagu ütlenuks kunagine sisemaailma-meister C. G. Jung. Sportmängud, hiilgagu pikamaajooks pealegi monastiliste võimaluste säras, on eeskätt agonaalsed. See hambad risti poisiklutt, kes männijuurikaid pidi koolikrossidel medaleid jahtis, on minuski siiani sees. Ja hea on, et on. Teisalt tahab kultuuriliselt sissekodeeritud “ausa mängu” printsiip minus võimenduda määrani, mis lööb kahtlustavalt kulmu kipra igat sorti tehnolelude peale. Kas peaksin siin eneses hoopiski leidma hoopis fašismi ilminguid - keeldudes paratamatust küborgisaatusest? Nalja pole, jooksutossud - nagu ka mehed ise (ikka tuleb neid tagant tõugata), - muutuvad järjest pehmemaks. Nike Vaporly/AlphaFly saaga on osalt juhtum spordikangelase kui arhetüübi mitte küll langemisest, kuid transformeerumisest äraspidisesse mängu. Meenutuseks. Georges Hébert, üks naturalistliku kehakultuuri isasid, on öelnud:
Treenida ainult selleks, et saavutada füüsilist arengut või võita konkurente, on brutaalselt egoistlik.
Ja natuke hilisem mälestuskild: Paavo Kivine tegi aastajagu tagasi suusatajate verevahetusest sõnades malemehele väärilise avangu: Spordis mõõdetakse sekundeid, kuid ennekõike au. Rikneb viimane, rikneb kõik. Jah, verevahetus määrib au nähtavalt - kanüülid, verekotid, torge… teo ebaloomulikkus avab end selgepiiriliselt. Mitmed muud piiripealsed trikitamised ent salatakse maha või kiidetakse koguni heaks - seda nimetatakse professionaalse taustatiimiga treenimiseks, kus tippsportlane viibib - kui ta just ei treeni - pidevas taastumisteraapiate hoolekandes. Alpimaja või intervallhüpoksia, ülikülmravi, taastumissaapad, kõiksugu manuaalteraapiad... pluss terve rodu pigem hästiturundatud kui tõhusat kraami: kodune ja mitte-enam-nii-kodune spordikeemia. Selle kõige lugeja ette tirimine on labane teadaanne olevast (minule pigem vaimuhügieeniline menetlus - vabanemine teadaolevast). Loomulikult, tipus püsimiseks on suur osa nendest meetoditest ka päriselt vajalikud. Ülemäärases putitamises rikneb aga mõnikord midagi, mida on raske nimetadagi.
Olgu ettevalmistus läbistatud kuitahes tehnoloogilisest taastumisest ja nutikast laboranditööst, võistlussituatsioonis olgu siiski oma käbarad mängus - siin jõuangi hops! Vaporfly juurde.
Mõiste “tehnoloogiline doping” oli varemalt suunatud teistsuguste spordialade nagu rattasport suunas - tõepoolest, mida nii lihtsa tegevuse kui jooksmise korral ikka vigurdada saab?
Eelmise aasta oktoobris aga kui Eliud Kipchoge vallutas vägevasti 2 tunni piiri maratonis, kirjutas Ryan Hall:
Kogu austuse juures Kipchoge vastu - kes on sõltumata jooksusussidest, mida ta kasutab, kõigi aegade parim maratoonar - pean ütlema, et kui firma paneb jalanõude alla mitu süsinikkiust plaati ja jätab nende vahele puhvrid, pole see enam jooksususs. See on ju vedru ja selge mehaaniline eelis kõigile, kes nende sussidega jooksevad 1.
Kui ma selle aasta alguses vedrutossude teema teabmiks FB seinal üles võtsin, sain tuttavalt jooksuhundilt kommentaari: “Raivo, nagu sa ise tead, ega suss üksi ei jookse, ikka peab trenni ka tegema”. Huvitaval kombel vastas üsna samamoodi ka kriitikanoolte alla sattunud Kipchoge ise:
it’s the person who is running, not the shoe
Kahjuks, tänapäevastele spordikangelasele kohaselt pole Kipchoge (kelle suursponsor Nike on) oma väljendustes vaba ja pidi küllap seetõttu piirduma avaldusega, mida C. G. Jung nimetas kord “negatiivseks mõtlemiseks”, kus, ühe näitena, argumenteeritud vaidlust pidavate meeste kohta susistab (vähediferentseerunud mõtlemisvõimest tunnistust andes) kolmas - cherchez la femme.
Küsimus pole ju selles, kas ikka mees ise on kõva - jah, on küll! Saaks küll väita, et targu on ju jooksutossude tootearendus pidevalt selles suunas liikunud… aga selline püstitus ise on üks retooriline lõks, kuhu ma ei taha sõnapidi libastuda.
Lühidalt: sai ilmsiks, et Vaporfly murranguline innovatsioon võimaldab jooksjal igal sammul pisitasa katapulteeruda edasi, ilma et peaks selleks toetuma oma treeningutes karastatud Achilleuse kõõlusele ja imepärasele fastsiale laiemalt (kohe-kohe saavadki mu sõnadele kõõlused ka, enne veel paar sõna). Teisisõnu saab selle kalli tossupaari omanik kindlustada endale maratonis mitmeminutilise rekordiparanduse, ilma et selleni oleksid viinud treeningutel valatud higi.
Veel tuli ühelt kodumaiselt jooksutipult kommentaar “kui füüsikat tunned siis saaksid parema arusaama kuidas jõudu rakendada neisse.” Siinkohal meenus nii IIAFi enda väheütlev reegel “Shoes must not be constructed so as to give athletes any unfair assistance or advantage” ja Nike kommentaar Vaporfly kurioossumile:
We respect the I.A.A.F. and the spirit of their rules, and we do not create any running shoes that return more energy than the runner expends.
Füüsika tõesti seletab lahti käesoleva olukorra väeteisendused, kus jooksja kineetiline energia (tasuta raskusjõu mahitusel) muundatakse karbonplaatide ja vahust vedrusüsteemi näol elastiliseks energiaks, mis (jala tõukefaasi minnes) vallandudes takka utsitab. Nii et omal alatul moel on Nike kommunikatsioonigeeniustel õigus - vedru tõesti peab töö tegemiseks olema kokku litsutud ja seda jooksja “teeb ise” - tossudele maandudes. Mõndasid ehk rahuldabki umbne keerutus, et tossutaldadesse näh polegi välist energiaallikat monteeritud (nagu rattaspordis rattaraamidesse sokutati). Jääb oodata esoteerilisemaid puhanguid, kus sisult labast katapulteerumist seletakse kui aikido-laadset jõudude ümberpööramise osavust, kus raskusjõud ise kavalantsutades ära petetakse.
Eelistanuks jooksukultuuri, kus vahtkapjade asemel kihutatakse omil jalul, mitte seitsme penikoorma saabastel. Sellele eelistusele on mul lisaks “ausa mängu” põhimõttele tagalas ka evolutsioonibioloogilised põhjendused.
Kaarega alustades: selle artikli kirjutamise ajal käisin oma kolmeaastase pojaga juba mitmendat korda Energia Avastuskeskuses ja seal intensiivse ringisiblimise kiuste tabas mind mõte, et justnimelt (inim)keha energeetiliste ressursside ja alusarhitektuuri avastusretk on see, millel olen viimased aastad viibinud, kaevudes söösthaaval nii biofüüsikasse, spordifüsioloogiasse, biosemiootikasse kui molekulaargeneetikasse. Nii visandasin mõttejuppe termodünaamikast ja komplekssüsteemidest, geneetikast ja epigeneetikast, mitokondritest ja fastsiaalsusest: minu jaoks said need risoomsed-kirsinoppelised teadmised kenasti kokku igapäevase jooksupraktika voolusängis; elu kipub mul sageli võrdustuma liikvelolekuga, mida mõtestan erinevatest teadmisvaldadest korjatud rakurssidest.
Asja kallale: Achilleuse (kõõluse) vägevust teavad tunnistada enamus jooksjaid, kelledest mõned on kuulnud veel teadusfakti, et teistel primaatidel säherdust vedrupulka pole.
Jah, tuleb üle korrata: Achilleuse kõõlus koos temaga ühendatud jalalaba võlvkaarega on bioarhitektuurne ime, mida teistele liikidele pole seni kingitud. Fastsiast kui imetlusväärsest hajusorganist kirjutasin juba aastaid tagasi, artiklis “Istuda, kõndida, joosta” - sealseid mõttekäike ei passi taasesitada; Vaporfly kontekstis luban endal teha vaid järsu lühiühenduse: just lihaskonna endasse mässinud fastsiaalne tervik (kuhu kuulub ka Achilleus) võimestab meid elastsusjõudude peeneks lihvitud valdamisega sooritama jooksmise meistritegusid - ja ma ei pea silmas Kuul käimise vääriliseks hõigatud numbreid, rekordeid saab veelgi ohhetamapanevalt purustada näiteks jooksutrassigi trampoliinistamise kaudu. Oleme jooksumeistrid senimaani, kuni suudame hoida kinesteetilisuse-taktiilsuse kui iseenesestmõistetava jooksja tajutarkuse. Kui alla tulevad aga üha isetõtlikumad jooksukabjad, mis moonutavad nii tegelikku pilti sportlase võimekusest kui ka tema keha enesetaju, saab maratonijooksust küborg-kentauride võidusõit, kus tajuimpulsside tagasisidest saadav kalibreering ei lähe enam arvessegi, jääb vaid isekappavaks jooksumasinaks taanduda.
Tänaseks on AlphaFly võistluskõlblikuks tunnistatud, IAAF otsib edasi piire, mida tossukonstruktsioonile sättida, niivõrd kui võidujumalannade armust lastakse. Endine briti jooksutäht Mara Yamauchi on juba nentinud, et ausa mänguga on asi hapuks läinud: Tokyo maratonil pole ettenähtavat lootust medalikohtadele neil, kes uuenduslikele jalavarjudele ei panusta. Selle suve soovitus kärsitutele uuendusmeelsetele: enne kui endale internetist uued isiklikud rekordid tellite, proovige toetuda veelgi suuremal määral enesest leitavale tahtejõule, karastamaks vedruvägevamaks iseenda sidekude (selmet soetada väliseid proteese), st tehke rohkem plüomeetrilisi harjutusi, näiteks. Ma ei pea ennast anakronistlikuks ludiidiks - innoveerida tuleb seal, kus see asja olemust tsirkuseks ei moonda. Kehakultuur on kultuuriväljal niigi pidevas mõnitusseisundis. Jooksmise võlu peitub lihtsuses, mis läheb süvenevalt kaotsi kui toimub katkestuslik ärapööre teivashüppe-laadseks tehniliseks alaks (kus minnakse peale kas kõvema või pehme teibaga).