<p> <a href="http://www.nikkirosato.com/2011/01/untitled-7/"><img height="730" src="http://www.nikkirosato.com/wp-content/uploads/2011/01/NikkiRosato5.jpg" width="500" /></a></p> <p>Joostes tekib janu. Elujooksjal elujanu.</p>

<p>Võistlevatel jooksjatel on sõnal "rütmijooks" hoopis isemoodi tähendus. Mina aga võtan kaasa šivaistliku hindusimi kõige võimsama mantra (<em>Shiv Tandav Stotram</em>) ja trummeldan sedasi jalgu mööda asfaltit. Kunagi üritasin seda ka eestikeelseks panna, aga hulluks võib minna - rütm peab vanduma alla tähendusele või vastupidi. <br /><br /></p> <p><iframe frameborder="0" height="381" src="http://www.youtube.com/embed/UtgSFxduTvQ" width="500"></iframe></p>

<p><img src="http://media.tumblr.com/tumblr_m7j3ragAZI1qjcjk2.jpg" /></p> <p><img src="http://media.tumblr.com/tumblr_m7j3tbawl11qjcjk2.jpg" /></p> <p>Suvepäevade hilisõhtutel kui päike väsib ja magama sätib heitma, on värvid eriti erksad. Pildile paljut ei jää, aga mälestus ometi.</p>

<blockquote> <p><em>Muud mu silmad enam ei näe kui rada,</em><br /><em> mida pidi sina tavatsed tulla.</em><br /><em> Mu keel on sinu nime leelotamisest paistes. (Kabir)</em></p> </blockquote>

<p>Väljamaiselt filosoof-jooksjalt Jeffilt leiab <a href="http://thelogicoflongdistance.blogspot.com/2011/12/rethinking-how-to-train-continued.html">häid mõtteid</a>. Jooksutreeningute pinge- ja lõdvestusfaasi võtmine (pideva) lainena on hea meditatsiooniobjekt. Infoühiskonna kommunikatsioon püsib küll diskreetsel andmeedastusel, kuid ometi on andmekiirus suurem juhul kui diskreetsus tiheneb ja liigub analoogsuse poole. St keha kuulav eneserefleksioon igal võimalikul sammul hoiab madalamal ületr

<p> <img height="203" src="http://images.spatiallyadjusted.com/gifs/happy.gif" width="360" /></p> <blockquote> <p><em>"Me elame võidukeskses maailmas. Meie spordireligioon on võidu-uskne. Me oleme fanaatilised võiduusklased. Kogu meie argumentatsioon, meie mõttemaailm keerleb võiduime ümber. Võidu-palvus, võidu-liturgia, võidu-orgasm, võidu-apoteoos. Isegi kaotades salgame oma langenuid ja ülistame võitjaid." (P. Kivine "Mäng")</em></p>

<p>Niisiis, jooksmine saadab mu päevi jätkuvalt. Ja jätkuvalt külastab mind luuümbrise põletik säärtel. See on kui vana võõraks muutunud sõber, keda võtan endiselt huviga vastu, aga liiga kauaks ei lase tal jääda. </p> <p><em>jookseksin terve</em><br /><em>öö võidulaotuse all</em><br /><em>aga mu sääred</em></p> <p><em>---<br /></em></p>

<p><em>ma jooksen ehk liigutan jalgu<br /></em></p> <p><em>siis kargab </em>kurat teab kust<br /><em>lüliline monstrum turja </em><br /><em>ja maitseb hea mu liha</em></p> <p><em>meenutan:</em><br /><em>tõeline jooksja </em><br /><em>hakkab mädanema jalgadest</em></p>

<p> <iframe frameborder="0" height="381" src="http://www.youtube.com/embed/RQl-j3O1zqs" width="500"></iframe></p> <blockquote> <p><span class="st"><em>Võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest. (Dhammapada)</em></span></p>

<p>Visandasin Maarja ja Nele tulevase näituse tarbeks plakati kontseptsiooni, mille pildistamise/lavastamise Maarja Nelega ette võttis. Arbuus ootab mind külmkapis. Ja mulle päris meeldib, et äraõitsenud villaste võilillepeade asemel otsustasid nad kasutada kastaniõisi. Luuletus on ka minu väljalase, ehkki suurtähed seal kuuluksid ärakorjamisele.</p> <p><img height="351" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m4snrpal4u1qjcjk2.jpg" width="500" /></p>

<p><img height="351" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m4rzz76nav1qjcjk2.jpg" width="500" /></p> <p>Stroomi rannas <a href="http://www.endomondo.com/workouts/je5Uy9BiLEQ">jooksin ma koos hobustega</a>.</p> <p>Õigupoolest silkasin paljajalu edasi-tagasi mööda merest tõusnud poolsaar-nina, mis kaardil merena märgitud on. Liiv oli tahkunud kõvapoolseks, ent veeäärne osa oli enam-vähem pehme ja jooksmine sellel, saateks kerge meretuul, vaimustas mu keha ehk kehutas mu vaimu. Hobused uu

<p><img height="351" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m4qmx1t4IG1qjcjk2.jpg" width="500" /></p> <p>Minu armastus jooksu vastu on leebe,<em> sattvalik</em>. <em>Rajas</em>-olemust on selles vähe, ehkki kindlasti on. <a href="http://www.emumae.ee/">Emumäe vahvat jooksu</a> lipates tabasin keset jooksu ennast mõttelt - kas peaks eesmise jooksja sappa võtma, hammastega kinni hoidma? Meenutasin endale seda, mille/kelle jaoks ehk miks ma jooksen ning ei arendanud liigrabelevat sammu. Tempo ol

<p><a href="http://www.ohtuleht.ee/477927"><em>jookse, eesti, jookse!</em><br /><em>nyyd on perse paljas, häbi </em><br /><em>nyyd on käsikiimlus läbi </em><br /><em>nyyd on asi selline - </em><br /><em>karjub iga kortsus eit:</em><br /><em> silverkeit, silverkeit!</em><br /><br /><em> tõuse tuhast, tõbras!</em><br /><em> sinu eest on makstud palju</em><br /><em> armastatud, vihatud</em><br /><em> lauldud, surra ihatud</em></a></p> <p><a href="http://www.ohtuleht.ee/477927"><em> taevas, tõ

<p><em>kas tõesti on minust saamas jooksja </em></p> <p><em>kes hommikul ärgates haigutamise </em></p> <p><em>ja hommikukohvi asemel</em></p>

<p>Kusagil laeval, lastiruumis, lebasklevad kaks paari nähtamatuid jooksusandaale ja ehkki nende vaade merele on piiratud, algavad muinasjutud sageli just sealt, kus nendeks kõige vähem ruumi näib olevat. <br />Väikene hindu madruspoiss libastub trepil silgupealael ja käib ülepeakaela alla. Suu karjatusest veel pärani, räntsatab ta hoiuruumi ukse vastu. Uks pilbasteks, sitt pilpa peal. </p> <p>Nähtamatud jooksusandaalid kiikavad uudishimulikult kägardunud poisipõnni...</p> <p>Ent o

<div class="post"> <p><img height="161" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m4fvh7BAc01qjcjk2.jpg" width="324" /></p> <p><em>kord vaimul hing sai keha peale täis: <br />“sa pabul oled kõigest koiku, <br />kus persetan kui tahan või siis vajun unne suiku."<br />keha kuulis, vastu kostis:<br />“vast tõesti olen liialt und sul hoidnud<br />ja magatades toitnud vaimuloidust,<br />nüüd kibekähku - ole hea -, <br />end persetpidi minust välja vea.”<br /><br />trots malbub, veri vaimupalgu

<p><iframe frameborder="0" height="415" src="http://www.youtube.com/embed/u5RJGkg-z6s" width="540"></iframe></p> <p><strong>Täiuslik keha</strong></p> <p>Kaasaegsed tehnoloogiad (geenitehnoloogia, biotehnoloogia, ilukirurgia) pakuvad võimalust näha oma keha "pooliku", ebatäiusliku sattumusena, mida saab projekti korras täiustada, parandades ja edendades selle geneetilist pagasit; turufundamentalistlik sektor serveerib selle vajadusena tõsta oma kehalist konkurentsivõimet, turuväärtus

<p>Teen jooksmisest pausi - jalgadele ja vaimule puhkust - ja andun ujumisrõõmudele põhjalikumalt. Hiiu maratonile 02. juunil siiski lähen, sealgi ju vesi kuhu ka ei läheks. Veel - India on lähedal, 2013 jaanuar/veebruar peetakse seal <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Kumbh_Mela">Maha Kumbh Mela </a>festivali, kõige mastaapsemat religioosset pidustust üldse maailmas. Loodan isegi seal olla.</p> <p>Ganges aga on minu kõige kiirem naissoost jooksusõber - mõnedes kohtades kihutab kiiremin

<p> <img align="middle" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m3ebofGB6P1qjcjk2.jpg" /></p> <p>Tagument lööb lamenti, sest rattasadul askeldas selle kallal kaunis agaralt.</p> <p>Otsustasin, et sõidan Viljandi järvejooksule rattaga. Võtsin sõidu ette <a href="http://www.kaldapuhkemaja.ee/">Holstre lähedusse</a>, kuhu meie elusad elujooksjad olid endale jooksupeo eelõhtul pesa teinud.</p>

<p>Kivisildnik armastab lühivorme (amokki maratonile).</p> <p>Mina katsetasin Parkmetsa jooksul sellesamaga (7km). Aga ei tulnud päris haikumõnusat tunnet peale. Ahmisin kopsud õhku ja jalad piimhapet täis... aga hea et töökaaslane Andres seal oli, kaitseingel juba eelmise aasta Otepää-Tartu maratonilt. </p> <p>Üritus oli tegelikult vahvalt korraldatud, armastusega tehtud. Jalad jäävad seda mäletama.</p>

<p><img src="http://media.tumblr.com/tumblr_m2xvsomLNh1qjcjk2.jpg" /></p> <p>Laman näoli Viljandi mullas. Sõrmed sasivad muru. Keegi kuskil küsib, et mida jooksmine minu jaoks tähendab? Silmad endiselt õndsas suletuses ja nina tatti täis, tean äkitselt kohe, mida vastata. Rögisengi:</p> <p><em>"Jooksmine on minu armastus. Ah - võtan hoopis selle "minu" ära. Jääb - jooksmine on armastus. Ja kuna Jumal on armastus, siis on jooksmine Jumal. Armastus pole paigalseisev, ta kihutab ringi -

<blockquote> <p><em>Sellele, kes oma keha hinnates</em><br /><em> ajab Taevaaluse asju,</em><br /><em> võib Taevaaluse hoiule anda.</em><br /><em> Sellele, kes oma keha armastades</em><br /><em> ajab Taevaaluse asju,</em><br /><em> võib Taevaaluse hoida anda.</em></p> <p>Laozi "Daodejing"</p>

<blockquote> <p><em>Ja kangur küsis: Kõnele meile <strong>Rõivastest</strong>.</em><br /><em> Ning ta vastas:</em><br /><em> Teie rõivad katavad palju teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.</em><br /><em> Ja ehkki te otsite rõivastes eristatuse vabadust, võite te leida neis vaid ohjad ja ahela.</em><br /><em> Kui te vaid võiksite tajuda päikest ja tuult rohkem oma naha ja vähem oma rüüga;</em><br /><em> sest elu hingus on päikesevalguses ja elu käsi on tuules. </em></p> <

<p>Kõikidele elujooksjatele, kes homme Viini maratoni jooksevad:</p> <p><em>jookse jookse jalakene he-le-lee he-le-lee</em></p> <p><em>sea samme säärekene he-le-lee he-le-lee</em></p>

<p>Viini maraton näitas mulle hambaid; ehk teisiti - mu kõht näitas oma olemise võikamaid vorme. Jäi Viini lendamata, vaim mitmeski mõttes murtud. Veel on avaldunud minu hingekeeltelt ennast välja näperdunud kakofoonia. Sisekonfliktide pundar, mille sõlmed tuleb lihtsalt saalomonliku otsustusjõuga lahti joosta. Kas jooksmine on põgenemine või enesesse tagasiränne? Läänelik-lineaarse ajakäsitluse järgi tõesti saaks joosta vaid kas millegist eemale või siis millegi poole. Minule, idahuvilisele, tu

<blockquote> <p><em>"Te olete ainus kaine inimene siit majast, keda ma olen loendanud."</em></p> </blockquote>

<blockquote> <h2><em>Hea spordisõber,</em></h2> <p><em>Kevad on eesmärkide seadmise aeg. Kas Sa oled selleaastased sportlikud eesmärgid juba paika pannud? Broneerisime Sinu jooksukalendris 9. septembri, sest just siis toimub igaaastane rahvaspordi suursündmus SEB Tallinna Maraton. Sealt ei saa Sa puududa. Tead seda isegi.</em></p>

<p><iframe frameborder="0" height="381" src="http://player.vimeo.com/video/30825450?title=0&amp;byline=0&amp;portrait=0" width="500"></iframe></p> <p><em>There are the Runners, for example, a sect of people who run through the streets as fast as they can, flailing their arms wildly about them, punching the air, screaming at the top of their lungs. Most of the time they travel in groups: six, ten, even twenty of them charging down the street together, never stopping for anything in their pa

<p>Ostsin TÜ Raamatukogust LR sarjast kaks köitekest: Bernard Shaw "Neegritüdruku seiklused Jumala otsingul" ja Andres Ehini "Ajaviite peerud lähevad lausa lõkendama". Sealt lugesin lugu, mis meenutas mulle meie kunagist ideed, et elujooksikud võiksid teha ära maailmalõpu-jooksu; siin ta on:</p> <blockquote> <p><em>Armin jooksis. Jooksis ja hingeldas. Oli külm päikesepaisteline talvehommik. Armin jooksis läbi linna. Linn koosnes mitmekümnest tuhandest viiekorruselisest majast. Peaaeg

<p><strong><em>"Mõnikord laotab päike oma kiired üle vaikuse ja terve maailm lööb särama"</em> </strong><br />(Kristi Metsa fotonäituselt; järgnev pilt pole tema oma, aga osalt kopeerib meeleolustikku)</p> <p><img height="800" src="http://www.eoe.ee/loodusfookuses/images/20100818232631_img_6864.jpg" width="533" /></p> <p>Looduse palvlev meeleolu, hommikut välja hingava maastiku tänuohe taeva poole - vaikiv rõõm sellest, et olemas ollakse.<br />Jooksmine võib olla midagi samasugust, a

<p>Me ei lõpeta jooksmist vanaks saades, vaid saame vanaks kui lõpetame jooksmise: http://www.sfgate.com/cgi-bin/article.cgi?f=/c/a/2007/02/01/BAGB8NSRSD1.DTL</p>

<p><a href="http://www.ted.com/talks/christopher_mcdougall_are_we_born_to_run.html" title="http://www.ted.com/talks/christopher_mcdougall_are_we_born_to_run.html">Me oleme jooksjateks loodud</a>, sest pärinedes algselt mustalt mandrilt, oleme me suure osa oma ajast veetnud antiloope surnuks joostes. Savannide kuumus oli üks põhjustest, mis inimese üldse püstijalu utsitas - püsti liikudes on põrgukuumuse käes olles otsese päikesevalguse kätte jääv nahapind väiksem.</p> <p>On teada, et inime

<p>Hakkasin Endomondo nimelise asjaga oma jooksuringe salvestama - et oleks mälestus ja ehk paar sõna teinekord oma elamuste ülesmärkimiseks.</p> <p><iframe frameborder="0" height="600" scrolling="no" src="http://www.endomondo.com/embed/workouts?w=hBngJHjCl_4&amp;width=580&amp;height=600&amp;width=950&amp;height=600" width="950"></iframe></p>

<p>Eelmine postitus põgusalt-pehmelt sarjas (ütleme siis "harjas") vigastuste trotsijaid, kes valu kannatades edasi treenivad. Nüüd tuleb mul teha kaks ülestunnistust korraga.</p> <p>Esimene - kümme aastat tagasi olin ka mina selline.</p> <p>Teine - ega vigastused mind pole teistsugusest jooksusse suhtumisest ja hoolikast venitamisest hoolimata maha jätnud. Pärast SEB maratoni juhtusin esimesel taastusnädalal tegema mõned jooksukilomeetrid jooksujalanõudeta (vihma eest põgenemine, tö

<p><span id="internal-source-marker_0.22729146138362422"></span><br /><em>Inimene. Ta ohverdab oma tervise, et teenida raha. Siis kulutab ta raha, et turgutada tervist. Ja muretsedes oma tuleviku pärast, ei suuda ta nautida olevikulist; ta elab nagu ei tuleks tal kunagi surra ja seejärel sureb, olemata kunagi päriselt elanud. (XIV dalai laama) </em><br /><span></span><br /><span>Tsiteeritu oli praeguse dalai laama kuulus vastus küsimusele: “mis üllatab sind inimeste juures kõige enam?” All

<p> <img src="http://media.tumblr.com/tumblr_lrj0gyJeUr1qjcjk2.jpg" /></p> <p>Läksin Elujooksjatega maratonimõnusid noolima ja ei jäänud magusast suutäiest ilma. Joogi- ja geelimajandus oli hästi korraldatud, Jumal oli ilma hoidnud ja tantsutüdrukud ja ka muidu kaasaelamisrõõmus rahvas lõi atmosfääri, mille eest olen ülimalt tänulik.</p> <p>Stardis oli meeleolu rõõmu välja pritsiv, hing ei tahtnud kehasse ära mahtuda ja kui stardipauk kõlas, kepslesin oma kõrgest a

<p>Täna huikasin ja leelotasin, jalad kandsid juba tuttavad maanteed pidi, ometi justkui kuhugi mujale. Energiat genereerus ka omajagu juurde, nõnda vaikselt võttis kiirus taaskord mu keha mängitada. Aga tempost hoolimata suutsid regilaulud veel suunurkadest välja aurata - täna oli esimene päev sel suvel mil suust sooja auru paiskus, ometigi polnud kylm. Ja miski kapsaleil saatis mind ka mõnedel teejuppidel, ei saanudki aru kust see ninna lekkis.</p> <p>Kui juba liiga palju huikusin, hakka

<p>See kõrvukõditav "vaimne jooksmine" tekitab ühel religiooniantropoloogia eriala lõpetanud jooksuhuvilisel mitut masti emotsioone. Ühelt poolt voogab sageli pinnapealne newagelik vaimsususotsing läbi igast eluvaldkonnast, teisalt on oma ükskõik millise tegevuse mõtestamispüüe süvatasandil äärmiselt oluline.</p> <p>Kehaline ja vaimne pole ammu enam vastandid, vaid nii nagu kõik kehaline võib saada vaimsustatud, on ka kõik vaimne kehaline: religioossed kogemused jõuavad meieni keha vahendu

<p>1 Kr 9:24</p> <blockquote>Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!</blockquote>

Meie kolmepäevane retk Uttarakhandi regiooni põhjaosas elavate jaunsaride rahva juurde on nüüd õnnelikult lõppenud ja homsest peaks hakkama kibekiire india stiilis akadeemilise paberi vorpimine, et 9-11 detsember Nagalandis peetava folk-konverentsi ajaks selle valmis saaks.Nagu piltidelt näha, elavad jaunsarid mägedes, kasvatades põhiliselt riisi ja kitsi. Muudki tegevused on neile meelepärased, aga meid huvitasid põhiliselt TV ja urbaniseerumise mõjud.Maandusime viietunnise bussisõidu ja mõ

<meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"><meta name="ProgId" content="Word.Document"><meta name="Generator" content="Microsoft Word 10"><meta name="Originator" content="Microsoft Word 10"><link rel="File-List" href="file:///C:%5CDOCUME%7E1%5CUser%5CLOCALS%7E1%5CTemp%5Cmsohtml1%5C01%5Cclip_filelist.xml"><!--[if gte mso 9]><xml> <w:worddocument> <w:view>Normal</w:View> <w:zoom>0</w:Zoom> <w:compatibility> <w:breakwrappedtables/> <w:snaptogridincell/> <w:wraptex

<p><a href="http://lh5.ggpht.com/_vco4H3HOxoo/TMAnh70pyKI/AAAAAAAACPI/dakG2uIwA9Q/s1600-h/art_buddha_head_kushana_period3.jpg"><img style="border-width: 0px; display: inline; margin-left: 0px; margin-right: 0px;" title="art_buddha_head_kushana_period" alt="art_buddha_head_kushana_period" src="http://lh5.ggpht.com/_vco4H3HOxoo/TMAni8Gl-9I/AAAAAAAACPM/uL47bBGkZ2E/art_buddha_head_kushana_period_thumb.jpg?imgmax=800" width="175" align="left" border="0" height="244" /></a> </p> <p>Buddha on öelnud:

<p>Koer kipub peremehe nägu, öeldakse. Näeme koeri, kes ei kraabi mitte julgale liiva peale – selle potsatavad nad kuhu juhtub –, vaid hoopiski kraabivad liiva sisse mõnusa lohu, et sinnapõhja ennast kerra tõmmata. Teatud nurga alt on koeri raske eristada kitsedest, sest mõlemad võivad juhtuda olema määrdundvalget värvi ja kui just kitseproual udarad reetlikult ei lopenda, siis tuleb eksamineerimiseks lähemale minna. </p> <p>Lisaks elevandile olen näinud kitse hai

<p>Varanasis on parasjagu käimas 9-päevane <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Navaratri">navaratri</a> festival, meie aga hiilisime täna hinduistlikust virrvarrist mööda ja otsustasime päeva veeta 10 km Varanasist, budistide ülipühas kohas – Sarnathis. Selleks asetusime kõigepealt Varanasi bussijaama, mille infoletist saime kahe ametniku käest pärides teada, et Sarnathisse busse ei lähegi, tuleb rikshaga minna. Otsustasime siiski bussisõidule kindlaks jääda (hostelist öeldi meile, et bussiga

<p> </p> <p>Säherdused asjad nagu <em>Lat Bhairo</em> sammas koos<em> Kapalamochana</em> tiigiga on Varanasi linna mütoloogilises ajaloos <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Axis_mundi">kosmilise tähtsusega</a>. Üks lugu räägib, kuidas jumal Brahmal olnuvat kirg omaenese tütre vastu, mis teist jumalat Shivat niipalju moraalselt morjendas, et võttis väitsa ja nüsis Brahmal viienda pea maha. Pea kukkus Shivale peopessa ja jäi patu märgiks sinna külge. Shiva (õigemini ühe oma dionüüsliku mani

<p>Poleks osanud arvata, et <a href="http://www.youtube.com/watch?v=-LaAsBsM0rg">surnusööjatest aghoridel</a> võib midagi ühist olla Ema Teresaga, aga selliselt mulle asi serveeriti. Õuduse peletamiseks (või siis mitte) võib öelda, et see pisike sekt sööb vaid Gangesest väljaõngitsetud laipasid või neid kehaosasid, mis (küttepuude ebapiisavuse tõttu nt, eriti kui tegu on vaesemate peredega) põlemisest järgi on jäänud. Konkreetsel juhul on tegu organisatsiooniga, mis on keskendunud rõhutud ja vig

<p>Kas keegi kujutleks Kalevipoja eepose täismahus ettekannet, mida vaatab pealt linnatäis rahvas täpselt kuu aega jutti? Ja mitte lihtsalt “ärategemise” mõttes etendamist nagu meil ikka igast kallistamisrekordite ja Erkki Kõlu anekdootide maratonlugemiste näol ette tuleb (kuigi vist ka Kalevipoja ettelugemine on minu mäletamist mööda tehtud), vaid religioosse suursündmusena, mis rahvast kokku ühendaks tihkemalt kui ühtelaulmine või pallimäng.</p><p><a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Ramayana

<p><a href="http://lh3.ggpht.com/_vco4H3HOxoo/TJiQvbpdBgI/AAAAAAAACMo/7MxtWrzo3W8/s1600-h/piss3.jpg"><img style="BORDER-RIGHT-WIDTH: 0px; DISPLAY: inline; BORDER-TOP-WIDTH: 0px; BORDER-BOTTOM-WIDTH: 0px; MARGIN-LEFT: 0px; BORDER-LEFT-WIDTH: 0px; MARGIN-RIGHT: 0px" title="piss" border="0" alt="piss" align="left" src="http://lh6.ggpht.com/_vco4H3HOxoo/TJiQwBSt7SI/AAAAAAAACMs/yq0Bneg_SoA/piss_thumb1.jpg?imgmax=800" width="244" height="158" /></a>Käisime Asi ghati (millest teine osa Varanasi nimest

Kohalik arst tuvastas (visiiditasu: 500 ruupiat, vereanalüüs: 700 ruupiat) tüüfuse – haigus, mille vastu olin küll vaktsineeritud, kuid ehk nõrgestas hiljutine antibiootikumikuur organismi sedavõrd, et uus kurjam platsi pääses. See saadan räsis päris korralikult, teekond voodist tualetti oli kohati raskem kui veel mõni aasta tagasi 15 km maanteejooksu. Võtsin korraga kaheksat liiki medikamenti; Shiva teab, mida enamused neist sisaldasid, aga tervis on praegu tublisti parem, vaid köhahood jäänud.

Agras on turismiobjektide lähedal varitsev indialik kaupmehehing eriliselt agressiivne ja tekitab vaat et rassistlikku tülgastust. Kui kass või koer asjal käib, siis nende nina ees võid kasvõi vorstijuppi lõngutada, nad ei tee märkamagi (vanarahval on isegi selline ütlus: tõsine nagu koer keskmise julga peal). Rikshajuht võib aga juba poole kusemise pealt sinuga tehnigut sobitama hakata.<br />Limpsisime Taj Mahali läänevärava lähedal Maarjaga jäätist ja siis hakkas juba tavaliseks saanud meeleke

<p class="MsoBodyText"></p><p class="MsoBodyText">Kindlasti läks sellega tõeks mõni vanasõna (hetkel ei tule meelde, milline) ja osa Murphy seaduse paragrahvidest takkaotsa, aga </p> <p class="MsoBodyText" style="margin-top:3.0pt;margin-right:0in;margin-bottom: 0in;margin-left:0in;margin-bottom:.0001pt"></p><ol><li>ei tasu avalikult kiidelda, et kõht on Indias korras, sest ysna varsti ei ole enam asjad nii.</li><li>kui autoriteetne professor Indias võtab sind sõbralikult vastu, majutab ajutisel

Muidu oli Delhi seesugune, aga ka Dehradunis on näha inimesi, kes elavad sarataolistes elamutes, ymbritsetuna prygist ja mõnest lotendava kõhunahaga lojusest. Järgmine pilt on tehtud öösel, tabades loomad maiustamas prygikasti manu. Tegelikult on pildil (vasakul yleval) ka metssiga.Tänava ääres oma puuviljasid ja muud kraami myytavad hindud puistavad pimeduse saabudes midagi (mädanenud õunad ja banaanid, laimikoored) ka animaalsete kamraadide toidulauale.<a href="http://2.bp.blogspot.com/_vco4

Tõlkisin yhe teksti kastisysteemi kohta, et kui keegi on huvitatud, siis...<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Kastisüsteem</span><br /><br />Indialased, nagu meie kõik, on sündinud perekondadesse ja kogukondadesse, mis juba sünnipäraselt defineerivad osati didentiteedi ja vormivad indiviidi edasist arengut. Sellelaadselt identiteeti tootvatest süsteemidest pole aga India kastisüsteemil üheskis teises (maises) ühiskonnas ekvivalenti. Kastikaaslastele on atributeeritud ühised kaasasündin

Kui mehed tänaval mõnuga sygavad alatihti kubet, siis ka muidu kaunistel naistel on imekenade saride all tihti näha lohmakaid botaseid. Koerad on peaaegu sama rahumeelsed ja unised kui kõikjal lösutavad lehmad, ainult öösiti hauklevad nad omavahel, kuid ventillatsiooni tõttu pole neid kuigivõrd kuulda. Ehkki, päevad pole siin enam ylipalavad (29 °C) ja öösiti on võimalik ka ilma ventilaatorita magada.<br />Loen endiselt kahte antropoloogiateemalist raamatut, kolistan ringi linnas (nt eile käisim

Oleme tykimat aega söönud siin taimetoite, yks vyrtsisem kui teine. Kuuldavasti on vyrtsikyllusel ka täitsa praktiline mõte - toidu riknemist põhjustavad bakterid saavad sedaviisi hävitatud; ja mis mind rohkem rõõmustab - minu kõht on korras. Ja vastab tõele, et siinsed taimetoidud panevad unustama lihahimu, kulinaarses mõttes. <div>20 krooniga saab kõhu kenasti täis.... Aga mis kohalike maiustuste kohta saan öelda, siis nt <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Rasgulla">rasgullad</a> on hyper

Osakonnajuhataja Chandrabhanu Pattanayaki näolihaseid mööda vingerdas yllatus, mille oli põhjustanud meie suurte kottidega, ette teatamata saabumine Himgiri Nabh ylikooli.<div>Juuksed olid meil salkus ja nägu läikis higist kui meid tema töökabinetti juhatati. Tunniajase jutuajamise järel selgus, et meie tundmatus kohas vettehyppamine polnud õnneks (veel) kaelamurruga lõppenud. Hostelid siin linnas olid kyll kõik sooliselt segregeeritud, kuid Chandra lubas meile midagi otsida; seniajani veedame p

<p>Absurd pikeerib lõbusalt mööda linnatänavaid, manades ette tänaval sittuva kitse kepsaka poosi, siis ilmudes surmaheitluses viskleva koerapoja verise niutsumisena ja kuskil mujal kärbseparvest ümbritsetud kerjuse mädaneva jalaköndina. Ja slummidesse me ei ole jõudnudki. Väikesed lapsed:</p> <blockquote> <p><em>Chocklate!! Money! Chocklate…mmmMONEY!!!!</em></p> </blockquote> <p>Tegelikult saime täna üsna rahulikult tänavatel jalutatud, päeva lõpuks kogusime veel selliseid praktilisi teadm

<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_vco4H3HOxoo/THPhQNzgU8I/AAAAAAAACLc/RS1MB7eHMjg/s1600/DSC_0580.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 213px; height: 320px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_vco4H3HOxoo/THPhQNzgU8I/AAAAAAAACLc/RS1MB7eHMjg/s320/DSC_0580.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5508994437904094146" /></a><br />Kohalikele maksab see 10 ruupiat, välismaalastele 250. A

<p>Lennul Amsterdamist Delhisse sattusime istuma kõrvuti ühe indialasega, kes oli sõbralik ja tahtis väga juttu ajada. Mis olekski olnud igati suurepärane algus reisile kui tema inglise keelest oleks natuke rohkem sotti saanud. Pidevalt “what?” ja “how?” üle pärides moodustasin isegi korra kogemata sellise vahepealse värdsõna nagu “whow?”; aga väikeste keeleliste kangelastegude kaupa  õnnestus ootamatult saada lausa küllakutse tema koju, ühte linnakesse Punjabis.  Ta oligi äärmiselt sõ

<p>Teatud asjaolude tõttu pole suvi olnud kuigi tormakas india hingeelu tundmaõppimise koha pealt, ehkki mõnda ilukirjandusest sellemaistelt kirjanikelt olen suutnud poolenisti läbi seedida. Avastasin, et kõik uuema aja raamatud sealtkandist, mis on Bookeri auhinna saanud - A.Roy “Väikeste asjade jumal”, Kiran Desai “Kaotuse pärand” ja Aravind Adiga “Valge tiiger” – on kõik moodsal viisil ja tugeval määral yhiskonnakriitilised. Roy raamatus nahutatakse peamiselt kastisysteemi ja iseäranis naiste

Kunagine antropoloogi poolt toodetud <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Nacirema">nacirema nali</a> oli tõesti hea; avastasin ka india-temaatikasse sobiliku invariandi netiavarusest, anonüümselt autorilt:<br /><br /><cite>An Indian anthropologist, Chandra Thapar, made a study of foreign culture which had customs similar to those of his native land. One culture in particular fascinated him because it reveres one animal as sacred, much as the people in India revere the cow.<br />The tribe Dr. T

Religiooniantropoloogia huvilisena ei saanud ma jätta välgutamata sellise sakraalsuse puhangu, mis tabas mind otse kulinaarsete tegemiste keskmes: <br /><br /><img src="http://3.bp.blogspot.com/_vco4H3HOxoo/TAVaCe-2FNI/AAAAAAAACEk/7zfeEKK1UoY/s320/ufo.jpg" border="0"/><br /><br />Ei ole mingit kahtlust, et kristluse äraseletamiseks annab see vähemalt sama palju materjali kui Qumrani kirjarullid. Naeratav Jeesuse nägu, mis koogitüki varjupoolses osas suunurkade juures sulanduks kui pühaliku pisar

Kultuurimaastiku antropogeoloogilised kihistused ei muutu hoomatavaks päevapealt, lisaks tuleb ikka ja jälle (kuni dharmaratas keerleb) tegeleda mõtteleidude kartograafilise viimistlemisega. Nii on lood ka meie internetifolkloori tagasihaardelise analüüsiga, mida käesolev kirjutis katsubki teha.Noorteühiskonna mitmekihilist süvaolemust lahti kooriv videolõik "Mis sul viga on" on ontoloogilises mõttes monumentaalse tähtsusega.Enamgi, moodsa religiooniantropoloogia kombinatoorse metodoloogia s

Esimene sissekanne saab olema piduline, sest üsna ootamatult õnnistas Kristjan Jaak (see luuletaja) mind stipendiumiga, et olemine <a href="http://maps.google.com/maps?f=q&amp;source=s_q&amp;hl=en&amp;geocode=&amp;q=dehradun&amp;sll=38.341656,-95.712891&amp;sspn=32.499344,79.013672&amp;ie=UTF8&amp;hq=&amp;hnear=Dehradun,+Uttarakhand,+India&amp;t=h&amp;z=11">mägede lätetel</a> askeesi ei sunniks. Ei tohi endale halastada, pean ikka <a href="http://sites.google.com/site/hindikeel/">hindi keele</a>

Ragle teadis, mida suhu sünnib panna. Ka ükski tema sõpradest ei võtnud jumal-teab-mida suhu.Siin ta meil elabki - Tammelinna süleleva linnamaastiku roheluses, kus puuvõrad koogutavad rahustavaid palveid lõunatuulde.Siis keerutab tuul puuderea korralikult ekstaasi lävele ja nüüd nõksatavad nad tuulepuhangutes pühaliku ägedusega nagu juudid sünagoogis.

Looduse ilu võib meid rabada kõige tühisemate toimetuste keskel.Avan akna, et kassi õue lasta ja niiske tuuleohe keerutab toa täis sügisvärvides lehti. Tänaval kõndides satuvad mu meeled meeldivasse segadusse vihmapiiskade lõhnast või hämmastab mind ootamatust kohast väljaturritav seenekübar. Ent kas pole selliste looduspoeetiliste hetkede ilu üksnes inimese esteetiliste kujutelmade rakendamine ümbritsevale?Kui imetleme lille kenadust, siis pigem peame oluliseks meis tekkivaid meeldivaid hei

kass näugatas läbi une ja järgmisel hetkelilma mingi erilise põhjusetaveritses tema jalgevahe pühalikult

"Ma tean, et ma midagi ei tea" - see Sokratese lause on saanud nii lääneliku filosoofia kui ka teadusliku lähenemise nurgakiviks.Siinjuures tuleks ära põlata sofistlik relativism, millele Sokrates ise teravalt vastu seisis. Meie lähimineviku suurfilosoof Ludwig Wittgenstein täheldas: "Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtluse mäng ise eeldab kindlust."Mis võiks olla see, milles saab olla kindel?

ma kõnnin pikkamöödamööda pikki kaari sinu reitelja silman väravat mis avali on lahti

Kui Grigori oli kuueseks saamas, virutas ta vanaema tagant pööningul jõude seisnud hiiglasliku veinikääritamise pudeli ja asus asja kallale.Tolm pealt nühitud ja veininõu puhtaks loputatud, toppis ta sinna eriilmelisivigureid, mida pakkus lohakil kööginurk. Kõigepealt muidugi kraanikausi põhjas lösutav sõelatäis punasõstraid, muist lõhkised ja abivalmilt käärimishõngulised.

„Isa-isa, milline on kõige ilusam puu?” küsis laps, silmad ja süda avali.„Mänd, poeg, kindlasti mänd,” vastas isa, kes aknalauale nõjatudes kohvi jõi.Ja tõepoolest, polnud midagi ilusamat mändidest, mida siit Nõmme neljatoalisest

Konverentsisaalis oli tunda pühaduse kohalolekut.Rahvas püsis nihelemata toolidel, millede käsitugedest eenduvatel klappidel võis siin-seal märgata auravaid kohvitasse. Juhtumisi kingiti üksteisele vandeseltslaslikke pilguheiteid - vahest siiski veendumaks, et kõik asjaosalised on aupaklikult olukorrakohased. Ja tõesti, seda nad kahtlemata olid... vähemasti hetkeni, mil sissevalguva summa sabas märkasin tülgast kaksikolendit, Mari-Liisi.Olin tõemeeli üllatunud, ehkki teadsin, et see tandem k

1.Pean rääkima oma suhteliselt sisutu elu kõige painajalikumast nähtusest, mis on võtnud inimkuju -ja hääle. See on inimene, kes vaikimatult tuletab sulle meelde inimese kui sellise tühisust. Gümnaasiumipäevadest alates on Tarmossi nimeline tont inimnahas vaikselt aga visalt häirinud ja mürgitanud nii minu kui mu sõpruskonna elukulgu.Välise vaatluse teel ei oskaks keegi temas kahtlustada kurinahka, kes ta õigupoolest on.

Seda lugu pole varem jutustatud.Leidsin kollase märkmepaberi, millele olin toona kritseldanud:Elu tõde avaldub kannatustes. Elada tähendab armastada kõike. Ehk teisiti - armastada kannatust. Eluteel tuleb andumiseks kohanduda.

On üsna barbaarne Arvo Pärdi "Für Alina", "Spiegel im Spiegel" või "Eesti hällilaulu" saatel kükke ja igast jalaviibutusi sooritada;või ka Hasso Krulli vahendatud Descola animistlikku ontoloogiat kummilinditreeningus sisse libistada. Enam siiski ei häbene (sarnast teinuvat ju ka Zatopek ja Bruce Lee-gi),et kultuurikõrgustele auväärsemas, rodinlikus istumispoosis või muus kohasemas kehapraktikas siss