Hapukurgisupp

Hüpata kuristikku ja loota, et raskusjõud suunda muudab? Või urgitseda ennast järjekindlalt ussi kombel uuesti ellu, nendele eluradadele, kuhu päike ennast paista laseb. Kuskile pole kadunud elusolemise kihk, kuid see kibeleb hävitama. Tahaks ennast ja teisigi üles ehitada uuel kombel, väljuda kerre-ja pähekulunud olemisvormidest, tardunud ballastist. Olen siiski (lisaks jooksuolendile) ka puu, mis juurtpidi paikne on ja sureb sada surma selleks, et koorealune niinekiht elu edasi kannaks. Kui tuul kihutab, kiigutab see mu latva ja ma lendan linnu kombel kaugele ära. Kas piisavalt kaugele?
Ultrajooksus (100K) põrusin ootamatult vara, piirdusin 60K-ga. Jalad ei kandnud ja kiirest algusest ning tuulisest ilmast sakutatud tahtekindlus vedas alt. Ühelt poolt tegi ebaõnnestumine alandlikumaks (koperdasin Ubstadt-Weiherist rongi peale nagu peksasaanud koer), kuid mingit suurt kurbust sellest ei sündinud. 100K tuleb ikka ära teha, olen nüüd veendunud ja näljasemgi.
Enne tuleb aga uuesti ja otsustavalt ellu ärgata. Olen mitmeti laiali ja pean end kokku koguma. Aga oh...see hommik ja lõhestatud süda. Ja surm kahe armastuse vahel. Pure mo(u)rning. Nagu südamesoppi sokutatud tulitav kartul. Hõõgub kõrvetavalt ja mul ei ole kohta, kus seda hoida.

Vahel tundub, et olen otsekui füüsiliselt tupikus, topoloogiliselt tõkestatud, läbipääsmatus ruumis, kus seinad on ees nagu Simaki raamatus “Nagu õieke väljal” - läbipaistev kuppel, millest elutu mateeria läbi tuhiseb, aga elusaine mitte. Näen isegi hästi, mis kaunidused teisel pool seina lasuvad, aga miski (olgu need tulnuk-lilled, karma või Jumala ettehooldav käsi) ei lase (tagasi) läbi. Ja vastu seina võib end surnuks joosta.

Kui Ukut lasteaeda neil päevil jalutasin, siis möödusime (nagu ikka) ühest koduõuest, mille põuest igakordselt sööstis meid haukuma üks valge koer, ehkki ta meile juba vanast ajast tuttav. Hakkasime seda arusaamatut haukumis-tervitust kutsuma "Valge koera mõistatuseks" - miks ta endiselt me peale alailma haugub kui peaks juba tundma kui lihtsalt rahulikke möödajalutajaid? Pakkusime erinevaid variante: ehk on meil erinev riietus või koeral mälu kehv. Proovisime temale ligineda forsseeritult rahulikul ja rõõmsal meelel, ei aidanud seegi. Ja siis kui ta korra ei haukunud: äkki tal on kurk valus. Kui oligi, tervenes ta kiiresti. Siis proovisime temast möödudes kuuldavalt korrata "Hapukurgisupp! Hapukurgisupp!", et tal meie parool meelde jääks ja te meid järgmine korda ära tunneks. Ja tõesti, üheks korraks tunduski, et hapukurgisupist piisas, et koer maha vaigistada. Aga siis järgmine kord jälle sama lugu, valge koer klähvib meid justkui poleks tal nina, silmi ega kõrvu. Uku lasteaia päevad saavad peagi loetud ja valge koera mõistatus jääbki meil küllap lahendamata. Ja see on hea.