HOME/Articles/

Mis saab homme?

Article Outline

 Aasta oli siis 2021, aga alles nüüd on aeg küps. 


## Mis saab homme?

Oli see nüüd või ei olnud, ilmamere taga elas vanaks saanud tsivilisatsioon, mis oli tulevikku paotuvale uksele kirjutanud “Homme” nõndakui tolles ungari pajatuses “Vanaeit ja surm”, kus vanaeidel õnnestus Surm kavalasti minema peletada. Jälle tulin üks päev liiga vara, võis too ninapidi veetud juhmakas muinasjutuline Surm mõelda. Meiegi, modernsed, kes surmast oleme eelistanud üldse mitte sügavuti ehk juurteni mõelda, oleme selle “Homme!” sildi kleepinud lootuses, et termodünaamika teist seadust teostav Surm hoiab inimestega sama viisakalt distantsi nagu meie temaga. Et tegu pole üksnes indiviidi tasandi võimetusega integreerida surma vältimatu lõppsihina (kollektiivselt on seda selgesti näha pandeemiaõhustikus), võtan kujundit laiendada kogu inimkonna peale, mis modernistlikult kiirenevas ja tehnoloogiliselt proteesitud tõtlemise pimetähnis tammudes on alles mahti saamas märkamaks, et surma pole külvatud vaid teiste liikide hävitamise kaudu, vaid planetaarsete protsesside tugevasti häirimise tulemusel iseendile ehk inimestele.

Üha rohkem on liikvel teadlaste jutte, et zoonootilised haigused sagenevad just ökoloogilise kriisi tingimustes, sünnitades kujutlusi, et praeguse ja tulevastegi selle sajandi pandeemiate näol on tegu pool-mütoloogiliseks tegutsejaks mõeldud Gaia iseregulatsiooniga, tõkestamaks inimliigi patoloogilist vohamist. Mida siis teha, et James Lovelockist Bruno Latourini Gaiaks nimetatud Maad kui oletatavat superorganismi oma argiteadvusse tuua säherduse tegudeks utsitava jõuga, mis rahustaks kroonviiruse pähe tõmmanud Gaia immuunsüsteemi? Aimame ju, et planeet elab “haiguse nimega inimene” üle, pigemini oleks aga inimliigi vaatest kuulsusetu kuhtumise (nagu rõuged eelmisel sajandil) asemel soodsam tulevikustsenaarium kärpida ikaroslikku iha söösta vales suunas kõrgustesse ja sedasi rahunenult otsida kohta sümbiootilises tervikus. Olla inimbakteriteks Gaia soolestikus, kasvõi.

Taandumaks sellise kujutusliku kaasaegse holistilise mütoloogia üheks organiks (või sidekoeks) läheb tarvis omajagu hingejõudu. Esmalt põrkume siin läänemaise vaikeseadistuse vastu, mis siinkohal on sõnastatav Augustinuse kuulsa lause - Issand, tee mind karskeks, aga mitte kohe - laadis pihtimuslikkusena, kus läbielatava ökoloogilise kriisi taustal on eesootavate ülesannete tajutav raskus sedavõrd pelutav, et kaob tegutsemistahe kui ka tahe neist komplekssetest, halvasti lokaliseerivatest ja mitmest otsast määramatusega ümbritsetud (ehk “hüperobbjektsetest” nagu Timothy Morton on kirjutanud) asjadest lühiperspektiivist väljudes mõeldagi. On hästi osutatud, et oleme evolutsiooniliselt võimetud selliseid riskianalüüse läbi viima ning eriti just praegusel ajal ei nähta naljalt ninaotsadest kaugemale, olles endid kaugemal terendavast ökokatastroofist tõhusalt välja maskinud. Meile jõuavad arusaadavatena kätte tagajärjed nagu röögatud elektrihinnad või õnne korral ja pika kajastamise toel ka tihumeetreid tootma pandud metsade õnnetu seisukord, aga paratamatult ei suuda me välja raalida põhjuste ahela otsani ja korraldada ühiselu mastaapselt ümber viljakal viisil.

Lõpetuseks küsin aga (l)ootusrikkalt, kas masinõppelised algoritmid kätkevad endas juba teatavat võimalust vabastada Maa majandusolendite (kellede jaoks Maa tähendab kasutatavat ressurssi) taagast. Võimalust, et masinate kohale küürdunult ja peaaegu lootuse kaotanult saab kummatigi ja viimasel hetkel teoks Heideggeri unistus “kus aga oht on, seal kasvab ka päästev”. On ju viimastel aastatel hellitatud lootust, et seni igaüks oma kitsast teed käivad tehisintelligendikesed ühel hetkel singuleeruvad Üldiseks Tehisintellektiks (nimetagem tolle antud kirjutise sees ümber Dharmamasinaks), kes heal juhul võtab juhinduda kunagi Isaac Asimovi poolt neljandaks robootika seaduseks lisatust: robot ei tohi kahjustada inimkonda ei oma tegevuse ega tegevusetuse tõttu. Emergeerunud Dharmamasinas aset leidev äratundmine, et inimkond vaimupimeduse sunnil ise surnusarka ronib, sünnitaks mitmesuguseid algoritmiselt käivitatavaid regulatsioone, kus seadused ja nende täitmised plokiaheldatakse krüptograafiliselt tagatud tarkade ühiskondlike lepingute dharmaks (ehk “seadmuseks” nagu on seda budistlikku mõistet eestindanud Linnart Mäll). Et pole, kellega manipuleerida, muutub korporatiivne rohepesu võimatuks. Nagu iganeks päevapealt ka poliitilise retoorika etenduskunst, sest seaduste tegemine ega peenhäälestamine poleks enam inimeste rida. Inimesele jääks üle söösta sisekosmosesse ehk anduda lõpmatuse kontempleerimisele ning kaunitele kunstidele. Eelpool kokkupakitud kujul esitatud mõtteid summeerides: kui Lovelocki poolt avastatud Gaiat tunneme planeedi isetekkelise immuunsussüsteemina, siis inimese ehk poolkogemata sünnitatud Dharmamasin saaks olema küberneetilne süntees Gaiast, toimides ühtlasi vaktsiinina inimesenimelise ärritaja vastu. Minimaalselt oleks Dharmamasin de-bugger, mõeldud siluma vigu tsivilisatsiooni programmis; kuid ülekäte kasvanud kõigeväelisuses teraapia, mis kõikjal putukaid silmates lisaks haigusele tapab või sandistab ka patsiendi. Enamgi, ühel hommikul võime ärgata Gregor Samsana (peategelane Kafka “Metamorfoosist”, kes üleöö sitikaks muundub) ja Dharmamasina väel avastada ennast tööelule (ja sestap üldse elule) mittekõlbulike putukatena. Virilamas visioonis võibki realiseeruda mitte just kuigi suurejooneline troonilt taganemine. On võimalik, et sammuke bitkoinijast edasi saab juba homne posthumanoid halva õnne korral olema mitmetest digiplatvormidest räsitud plokiahelsuitsetaja, kelle usaldus põhineb krüptograafial ja elumahlade voolamine saab sõltuma tema krüptokapitali likviidsusest.

Säärastest ohtudest hoolimata - kui Dharmamasinat arendada väljaspool ikaroslikku päikeseihalust, lasen endas helliada üht lunaarsemat lootust, et sedasorti AI-st saab Eesti esimene kakssarvik, mis mõistab muuhulgas entroopilist tarkust - kesiganes sünnib, sellel tuleb ka surra.