HOME/Articles/

Kaia

Article Outline

Kaia

Kaia ärkas. Irvakil kapisahtlist kõrgus lavendeldunud linadekuhi, mis valmistus universumit täitma. Unenäost väljumise hämus paistis Kaiale nagu oleks ta kuudeviisi oodanud Sündmust, mis lõpetaks inimkonnadest radikaalikate talumatult tõhutu eksistentsi. Õhkõrn helivärelus, tuules kahisev kardinariie või õhtul välja lülitamata ununud lambipirni valgusvihus pirisev sääsk oli utsitanud ta ärkvele - kas ehk nüüd? Viivuks panustaski ta tollele võikalt värskelõhnalisele linadesülemile, kujutades ette, kuidas valge kortsus tont roomab reaalsuse grammatikas salakäike teha, kuidas ta tõngub oma tömbi ninaotsaga inimtekkelist tervemõistuslikkust solgitorudeks. Mida aga ei juhtunud... see paljutõotavalt õõvane ärkamise hetk mandus tasaseks pettumusohkeks.
Kaia ohkaski ja ajas end kärmelt asiseks nagu tööinimene ikka. Ei läinud viit minutitki kui - nüüdseks juba kõikidesse tubadesse paljunenud, - ahvileivapuude potid ümbritsesid auravat kohvitassi, kuhu nüüd kaerapiima kallati ja meelusikas maandus. Äädikakärbsed lösutasid sidrunipoolikul kui tohutu kolksutav naisekäsi maiustajad lendu ehmatas. Nii mõnegi aurusaunast läbilennanu tiivad veel leemendasid kui uks paugatas ja roheline korter vaikusesse laskus. Kööginurga ahvileivapuud küünitasid oma lehelabasid aga päikselaigu poole, mida veel polnud.

Kaia vaatas 7nda korruse aknast välja pisut kaugemal kumendavale metsatukale, mille kohale äsja tõusnud päike oli taevaserva leekima punastanud. Natuke eespool, siinpool maanteed ja raudteed, laiutas ilmetu ning pooleldi võsastunud parkimisplats küljeti kummitusliku, õunapuudega õnnistatud tühermaaga, kus teinekordki joodikud puhkeasendites nokutasid ja praegusel ajal ka kusekollaseks küpsenud kuldrenette käputades korjasid. Esiplaanil kõrguva endise kommivabriku korstna tipus tilpnesid paar mõistatuslikku antenni, millede otstarvet kohalikudki teadsid sama vähe kui korstna magusat minevikku.
Tuult polnudki, ometi tegi parkimismaja katusekorrusel varblaseparv haarangut poolikule kabanossile, mis lendas nokkade vahel sakutatult nagu tormikeerisest kantud prügi. Kaia tööpäevad möödusid tavapäraselt bittide ja baitide ringi pööritamise õhinas, et e-riigi uue põlvkonna krattide sünniemandana kõik nabanöörid lõpuks lahti lõigata, saada kuradikestel ometigi jalad alla.

Aga millised jalad! Eks singulaarsuse-ihaluse üle oli kunagi ka Kaia muianud, kuid mitmendat- setmendat aastat tundus bifurkatsioon üha kohuvat, Läbimurre lähenes. Õigemini oli miski läbi murdmas, sest Kaia roll toimuvas paistis üha kroonikulaadsem. Kätt koodi külge panna, et kohendada tehisintellektikeste varasemalt kokkujooksnud taibukust, polnud enam tarviski. Viimasel ajal sai vaid kuulatada tarkvara tootmisliinide müha, suutmata lõpuni mõista isesündivate ja -surevate funktsionaalsuste geneesi. Lõpptulemusega olid asjaosalised vägagi rahul, ehkki varemalt algoritmilisi kunstiteoseid visandanud ja ühtäkki ülearusteks osutunud süsteemiarhitektid narrisid uusimat ja liigtarmukat imelast #pürokratiks. Pikemat leinamist aga polnud, mõrudalt ja sõnatult lepiti sellega, et inim-inseneridele jäävad edaspidi käia vaid kõrvalised rohtunud rajad... kui sedagi. Midagi on veel, teadis Kaia. Nabanöör.

Robustse kaablirulli saladus polnud Kaia mõistusele haarata. Laborist oli talle vaid öeldud, et tegu pole pelga fiibriga, vaid meediumiga kvantpõimlausete vahetamiseks. Tolle totra jutu lõppu jäeti totramgi naeratus, liiga lääge Kaia jaoks, et edasisi küsimusi esitada. Midaiganes see “kvantpõimlause” tähendas. Kaial polnud kihku toimuvat põhjani mõista, temale oli hoopis olulisem hetk, mis nüüdsama ees seisis. Poeetiline hetk, kõigi lootuste kohaselt. Hetk, mis oligi võtmas kohta sisse sellesama võssakasvanud parkimisplatsi kõrval - klaaride, kuldrenettide ja sügisjoonikute keskel. Sealsamas oldi labidaga natuke kaevatud ja mulgust oli mõistatusliku agarusega mükoriisat ülespoole tungelnud. Näis, et kobrutav vaatepilt oli õllekõrvast elamust jõudnud pakkuda ka sealsele püsiseltskonnale. Karksi elav õlu ei olnud pudelis paigal püsinud ja leidis koha pluralistidest peremeesorganismide, heidikutest holobiontide soolestikus. Pudelitest, milledes päeval veel tuul oli kõmistanud, sai õhtu hakul vagur vahtkond. Must Nunn ja Punane Papp külitasid suud üksteise vastas ja tühjusetundest täidetult. Pühitsedes missat, mis samaaegu algamas oli.

Ootusrikkalt ja saatusearmastusest tulvil, kantseldas Kaia kaablirulli katarsise poole. Hunnik esile kõrgunud mükoriisat toimetas valdavalt anaeroobses režiimis, nagu Kaiagi kunagi - oh kui imelikult kaua aega tagasi! - keskmaajooksjana staadioniradadel rinda pistes oli tavatsenud. Või nagu nood õlle valmis kääritavad ja seejärel oma väljaheidetesse uppuvad pisiolendid, kelledele piisab vähemastki kui õhust ja armastusest. Nende kahe osas oli üha kitsamaks jäänud ka inimlaste jaoks. Aastaid tagasi oli planetaarsete kopsude häving üheskoos teiste globaalse ihu hädadega toonud aegamööda ja lõpuni jälitamatute ahelreaktsioonide järel kaasa pöörituse, mida omal nahal (ja oma kopsudega) said tunda ka radikaalikateks kutsutud skeptikud, kes ei toona ega nüüdki aimanud, et kannavad juba surimaske. Anaeroobse režiimiga harjusid tol segaduste ajal paljud elama, aga solidaarne kangelaslikkus jooksis paraku tühja. Suures pildis polnud vahet, kas surra teisipäeval või reedel.

Pisut segaduses, põrnitses Kaia kaabliotsa, mille küljes rippus pistiku asemel eritlematu kämp. Orgaaniline, tundus sõrmeotsaga togides. Ülesanne oli siiski selgemast selgem ja et eelmisel õhtul aegsasti peetud metafüüsiline mõttetorm seljataga, surkas Kaia kaabliotsa pikemata mükoriisa-mülkasse nagu lutsukommi põnni põske. Kostis tõesti nagu kerge lurtsatus, kuid matsutamist ei järgnenud.
Ent äsja ämmaemandana askeldanud Kaia jäi pilkupidi kinni sealsamas kerges tuulekahinas kõlkuvate sügisjoonikute kirja, otsekui langedes noisse punastesse triipudesse, mida saabuv hämarus polnud veel värvituks pagendanud. See sündis ootamatult ja nihukese nihkega, et hetkeks polnudki selge, kust algas õun ja kus lõppes Kaia.

Kuskil haugatas keegi ja jõuline nägemus lotsatas Kaiast lahti, ent sügisjoonilised lainetused kaikusid kehas surinal edasi. Üks sügav hingetõmme sisse ja teine järsemalt välja. Kopsulõõts rütmistas tuulte tallamist ja jagas laiali hapnikku, hingetorust kopsusompudeni välja. Seal ulatati hapnikumolekulid nagu kingitused vererakkude pihkudesse ja kanti punase kaarikuga teistesse kudedesse, lõppeks kuni rakkude jõukeskusteni ehk mitokondriteni välja. Nood võbelesid võrgustikuks kokku ja siis vurtsatasid taas lahku, pumbates sisemistel krossiradadel elektroni edasi kuni finišisse jõudes oli taas üks energiamolekul juurde sünnitatud. Kogu keha pakitses väest.
Ja ennäe imet! Ja sealsamas tundis Kaia, kuidas rakumembraanidki võbelesid, kuidas mikrotuubulitest tsütoskeleti tellinguid hirmkiirelt kokku pannakse ja laiali lõhutakse ja ta nägi, et see elurutt oli hea. Ja paljut muud nägi ja kuulis Kaia kui sügisjoonikutest alguse saanud lainetused ilmaimesid kuulutasid. Kõik oli üksjagu tuttav, sest taimed ja seened olid varemgi Kaiat õpetanud. Nüüd aga oli asi rohkem sedamoodi nagu oleks Õpetaja ilmunud kõige otsemal viisil ehk maapõuest õhku sülitatuna otse kopsuradasid kaudu oma ktoonilise tarkusega ihurakkudesse sisenenud.

Jah, maapõue jumalad olid tagasi. Kaia tõstis pilgu sisemusest pärisilma, mis juba vaatas temale pead raputades vastu: võsatagused raudteerööpad hõõgusid punaselt nagu joonteks tõmmatud foorituled. Oli see nüüd päike, mis oli loojumas või midagi muud? Kindel oli see: oli õhtupuna ja olid õunad. Ja palju õhtuid, mis saavad loojuma! Aga radikaalikatel polnud nüüdsest asu, teadis Kaia. Ilmakord oli just äsja räsiaheldatud tarkadesse lepingutesse kõikide sündinud ja sündimata olendite vahel ja tundus lähtuvat ühestainsast aastakümneid tagasi sõnastatud sisendusest: “ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada”.
Kaia pani silmad kinni ja tundis, kuidas tema palavalt armastatud koletised maailma uuel viisil lummusesse loidavad. Siis võttis ta tossud jalast, sikutas sokid varvaste küljest ning hakkas jooksma. Justkui polekski ta mitu aastat jooksmata, nakkusid jalatallad nõtkelt niiskesse asfaldisse nagu uudishimulikud kärbselondid nahapinnale. Siiski hoopis kindlama rütmiga, rütmiga milles hingamine tegi kehast šamaanitrummi, mida omakorda tagus nii süda kui trummeldasid jaladki takka. Uus maailm oli valmis saamas, kedagi polnud tarvis ravitseda, tuli lihtsalt pühitseda elu võitu.