Homo sedentarius: saabas ja tool
Kõndimise fenomenil on oma rada kaasaegsel kultuurmaastikul juba sisse tallatud. Paiguti on jäädud
pidama intellektuaalsetele rännakutele laadis „kõndimine kui tekst“ (Michel de Certeau „Igapäevased
praktikad“), kuid Frédéric Gros’i 2016. aastal eesti keelde tõlgitud “Kõndimise filosoofias” on rohkem
liha sõnade ümber. Seal jagatakse Thoreau ja Nietzsche metslaslikku liikumise vaimustust ja
koguni otsesõnu moraliseerivat retoorikat nende “tooli külge liimitud” filosoofide suunas, kes alatasa
liikumises oleva maailma olemust püüavad kabinetis väljahautud mõttekonstruktsioonidesse vangistada.
Mitmel puhul on Gros seevastu vastandanud kõndimist jooksmisele (kui spordile). Näib, et see vabadus,
mis kõndimises mõistuselt kehale tagasi võidetud, läheb jooksmise pealesunnitud distsipliinis uuesti
kaotsi.
Käesolevas tahan avada jooksmise potentsiaali ühe isevärki maailma lummust avastava
praktikana. Üks määratlus jooksutegevuse kohta võiks kõlada selliselt: tegu on praktilises sihis
evolveerunud oskusega, millisele looduslik-loomulikule põhjale ehitub kogemusi spetsiifiliselt rütmistav
maailmataju. Tõsi, jooksmises on eluhoo intensiivsus teistsugusem kui kõndimises, kuid takistuseks
jooksuolendi mõistmisel on pigem kaks teistlaadi asjaolu. Esiteks: oskuse kaotsiminek heaoluühiskonnas,
kus kõndiminegi näib olevat ebasoovitav pingutus ja jooksmine juba midagi masohhistlikku. Paljudel
põlisrahvastel (iseäranis nomaadlikel) kultuuridel on liikumine (sh jooksmine) loomupärane olemise viis,
mida sageli ei tajuta pingutusena.
Tsivilisatsiooni sümboliteks narritud “tool ja saabas” on meid sellisest kogemusest võõrutanud.
Saabastatud jala(talla)d on muutunud põduraks, lähituleviku perspektiivis pole ehk liig ekstrapoleerida:
vaevalt suudetakse hoida püsti iseenda keha. Tim Ingold kirjutab essees “Culture on the ground: The
World Perceived Through the Feet” tsiviliseerumisprotsessis mannetuks muutunud jalgadest, mis
saabastesse surutuna taandusid nürivõitu kõndimis-masinaks (paljudel “loodusrahvastel” on jalad siiani
piisavalt osavad aerutamaks paati või õmblemaks riideid) ja jäid ilma maapinna tekstuuri kosutavast
puudutusest. Saapale järgnes jalust veel nõrgemaks võttev tool, mis paneb meid kössitama nii
auditooriumis kui kirikus: kehatehnika, mis pole sugugi nii enesestmõistetavalt vältimatu.
Linnatänavatel uitaminegi kipub olema romantikute kombel peas toimuv vaimu ergastav tegevus,
kus domineerib visuaalne taju ja taktiilne-kinesteetiline tunnetus on muuhulgas saabaste ja asfalti poolt
nüristatud. Nii nagu Kant ei talunud higistamist oma kellavärklike jalutuskäikude ajal, ei talu ka mitmed
intellektuaalid jooksmist, mis suunaks otseteed kehalisele tasandile ja millise tegevuse motivatsioon olla
küsitav. Alain Finkelkraut, kritiseerides presidendiks saanud Nikolas Sarkozy jooksuharrastust, ütles:
“kõndimine on tundlik, spirituaalne akt, jooksmine aga keha korraldamine. Kõik jooksjas ütleb: ma
kontrollin olukorda; sellel ei ole midagi pistmist meditatsiooniga.” Ka Gilles Deleuze on viidanud
jooksmisele kui mehaanilisele liigutusjadade kangutamisele ja seadnud sellele vastu (lohe)surfarite jms
spordialade voolavuse.
Teiseks pelutavaks teguriks on jooksmise kui tänaseks üdini kommertsialiseerunud sporditegevuse
kontekst, kus tõepoolest keha sunnitakse takka pingutuseks viisidel, mis korreleeruvad hästi kapitalismi
räigemate ilmingutega. Kuulus näide pärineb J. Baudrillard’i “Ameerikast”, kus mööda randa edasi-tagasi
jooksjaid nähakse kui lihaste kurnatusseisundist enesehävituslikku rõõmu otsivaid vahutavate suudega
vabatahtlikke orje.
Neid näiteid võib pidada kulturiseeritud vaimu liialdusteks, kus (jooksmise) asja üle otsustatakse
selle esmasest ilmnemise tasandist ja instinktiivsest vastumeelsusest lähtudes. Kõigepealt peaks aga
alustama sellest, mis jooksuspordi juures tõepoolest pahasti, ehk mis Heideggeri sõnutsi on
moodsa maailma äärmisim oht.
Küsimus jooksutehnika järele
Jooksjae omailmas räägitakse palju “õigest jooksutehnikast”, justkui leiduks selline kehaline loomupärane
habitus, mille omaksvõtt või taasomandamine võimaldab kiiremini ja vigastustevabamalt joosta. Tihti
arvestamata maastikulisi ja anatoomilisi eripärasid, kirjeldakse äratõuke- ja lennufaaside vaheldumise
metronoomilist rütmi (soovituslikult 180 sammu minutis); mitmesuguseid biomehhanilisi tegureid nagu
kergelt (6 kraadi) ettepoolde kaldes oleva keha asendit (rind, vaagen ja labajala maandumiskoht ideaalis
ühel sirgel), maandumisnurka sääreluu ja maapinna vahel (90 kraadi), üle labajala (väliskülje)
käivat rulluvust ehk maandumisest äratõukeni kulgevate jõumomentide energeetilist optimaalsust, et
liigesed ei saaks liigselt põrutatud ja samas kasutataks ära Achilleuse kõõluse poolt talletatavat elastilist
vedru-energiat. Samuti rõhutatakse minimaalse vertikaalse hüplevuse olulisust ja käte vähest küljelt-
küljele roteerumist (liikumine peab jõuvarusid säästes kulgema maksimaalselt ettepoole).
Üks juhtnöör on hoida need lihased, mis jooksu ajal ei pea töötama, võimalikult lõdvestatuna: nii tuleb
käte töö ajal vältida õlavöö pingestatust ja õppida vahelduvas rütmis kiirkorras pingutama ja lõdvestama
neid jalalihaseid, mis parasjagu ei tööta. Veel, pikamaajooksus on jalad pigem “tahapoole kerivad” ehk
hoopis vähem kui kiirjooksus toimub jalgade “ettepoole haaramist”, mis hoiab märkimisväärselt kokku
energeetilist resurssi. Vägagi oluline nüanss on siinjuures jooksmine tunduvalt enam tuharalihaste toel kui
alatisest istumisasendist moonutatud keha seda teha tavatseb. Mõnel pool on jällegi filosofeerivalt
summeeritud: jooksmine on kontrollitud kukkumine.
Sellised kirjeldused pakuvad sageli oma detailsuses üle, st liikumistõdesid, mis peaksid meieni
jõudma mitte-teadvustatud viisil kinesteetilise tajutarkuse kaudu, püütakse eksplitseeritult esitades
toimima panna. Ent samamoodi kui kandes alatasa tugevasti toonitud päikeseprille läheb midagi
nägemisteravusest kaotsi, jäävad ka saabastesse või jooksusussidesse kängitsetud jalad taktiilse taju
mõttes “rumalamaks”: jalataldades olev tihe närvilõpmete võrgustik ei saa enam maapinnalt adekvaatset
tagasisidet (või saab seda moonutatud kujul) ja nõnda ei tea meie süvatundlik meel (kodustatud vaste
terminile “propriotseptsioon”), millist kehaasendit oleks parim võtta ja millised lihased parasjagu
vajalikul määral pingestada.
Sõnaselgemalt väljendudes on täheldatud nt seda, et paksutallalised jooksujalatsid muudavad
jooksutehnikat selliselt, et piltlikult öeldes “visatakse” joostes jalg ette nõnda, et see maandub keha
raskuskeskmest eespool olles esmalt kannaga ja seda viisil, mis maandudes pidurdab ja põrutab, kulutades
liigselt liigeseid ja energiat. Kuid paksem kannaosa jalatsitel teatud määral summutab põrutuse ja katkeb
loomulik tagasisidestus, mis loomulikumas keskkonnas olles liikumist pidevalt peenhäälestab. Mõnikord
tavatsevad harrastusjooksjad kanda kõrvaklappe, mis lõikab ära järjekordse tajukanali, võõrandades
veelgi jooksjat käesolevast tegevusest.
Kinesteetilise taju dünaamika kujuneb organismi ja keskkonna vastastikuses koosmõjus ja selles
kummastavas meeletajus (selles mõttes, et kinesteetiline taju on kehvasti lokaliseeritav) sündivad
impulsid võimaldavad meil oma liikumissooritust adekvaatselt toimetada. Jooksuharrastajal tuleb
vigastuste vältimiseks arendada süvatundlikku meelt ja mitte suhtuda endasse kui
superkompensatsiooni teostavasse lihaskonda. Fastsiaalsus (kirjatüki lõpuosas annan ma argielus vaid
lihalettidel silma paistvale sidekoele pisut metodoloogilist väge) suudab küll tänu oma tensegrity-
arhitektuurile summutada biomehaanilisi ülepingeid, kuid ülekoormusest põhjustatud pingestatus
sidekoes avaldub luuümbrise põletikust kuni kompartmentsündroomini, mispuhul raskematel juhtudel
jäigaks põletikuliseks kotiks muutunud fastsias paisunud lihaskiud otsekui plahvatavad hakklihaks
või kisutakse sääreluu aegamisi hõredamaks kuni luumurruni.
Mis aga ülepea sünnib sellest, et jooksutehnika on saanud treeningmetoodika objektiks, mille pihta
sihitakse aina üksikasjalisemaid juhtnööre ja kirjeldusi?
Siin tuleb küsimus laiemalt käsile võtta. Ühelt poolt sünnitab sporditeaduslik metodoloogilisus
tehnilise (Heideggeri mõttes) hoiaku enese suhtes, kus kehalt saab välja nõutud maksimaalne panus
kiirema tulemuse saavutamiseks. Nõnda kui traditsioonilise põllupidamise puhul pole veel Heideggeri
sõnutsi tegemist moodsas mõttes tehnikaga (kuna ei sunnita loodust takka saaki kiirkorras välja nõutades),
pole ka lihtsalt jooksmine olemuslikult tehnika valda kuuluv, st Olemist tehnitsistlikul viisil ilmsiks toov.
Küll aga kuulub kaasaegsete treeningpõhimõtete hulka arsenal vahendeid, mis sportlase sellistesse
enesetehnikatesse pühitsevad: pulsikell, treeningplaan, dieet jpm.
Need (treening)vahendid suunavad niigi valdavalt kehalisena kohatud reaalsuse veel kitsamasse
sängi: nõudmisse, et olemisse toodaks vaid see, millest saaks konkreetse, taotletava kehalise muutuse näol
olema kasu kiiremate tulemuste saavutamisel. See tuleb üle korrata: kõik tippsportlase (ja üha enam ka
harrastussportlase) liikumisharjumustes ja koguni harjumustes üldse suunab teda ennast ümber
kujundama füsioloogiliste omaduste parendamisele (või säilitamisele). Sagedasti on sportlase psüühika
suunatud oma eesmärkide suunas irratsionaalse, et mitte öelda neurootilise innuga.
Allen Guttmani raamatus “From Ritual to Record” esitatud loetelu moodsa spordi tunnuslikest omadustes
on selline: võrdsus, sekulaarsus, spetsialiseeritus, ratsionaliseeritus, bürokratiseeritus, kvantifitseeritus,
rekordiihalus. Võrdsus kõlab hästi ja sekulaarsuse ülegi võib vaielda (st spordis tavatsetakse
pühadustunne suunata lihtsalt mujale: nt sportlase kui kangelase või olümpiamängude suunas), kuid
üldine suundumus on selline: nii treening kui võistluskäik on numbrite vahendusel kontrollitud;
numbritega mõõdetakse nii oma keha kui lõppresultaadi tähenduslikkust.
Jooksuolendi omailm: liikumise primaarsusest
Tahan siinkohal sisse soojendada võimaluse, kuidas jooksmises saab leiduda autentsema olemisviisi
võimalus. Tahan väita, et (rütmilises) liikumises saab elu olemusele läheneda teistsugusel viisil kui seda
võimaldab ajutegevuse produktidele keskendunud (vaimu)kultuur. Selliselt ei satuta tavapärasesse
kehalisuse ja vaimuvalla opositsiooni, eristavaks saab hoopis liikumisele avatuse määr kõige
laiemas mõttes.
Maxine Sheets-Johnstone on kirjeldanud, et väljend “mõte liigub” pole üldsegi metafoor, vaid kineetilisus
olevat mõttetegevuse kui neuraalse laenglemise põhiomadus. Keeleolendid oleme teiseselt,
esmajoones võrsume liikumisteadvusest, mille pitserit keeleolendina kanname. Liikumisteadvus on
tal ülendatud ülimaks tähenduslikkuse ehk transtsendentsi (fenomenoloogilises mõttes) allikaks.
Tema põhjapanev teos “The Primacy of Movement” ongi keskendunud liikumistajule, kinesteesiale. Seal
avatakse taktiilsus-kineetilisus epistemoloogilise võimekuse kõige esmasema tasandina, milles laps
kompamiste-liigutuste-viibutuste järkjärguliste edusammude kaudu maailma ja eelkõige iseennast tundma
õpib. Meeletajude integratsioon tervikuks ja veelgi hiljem avarduvad intellektuaalsed maastikud
ehituvad selle peale. Sestap tuleb väikelast mitte kirjeldada eel-keelelise olendina, vaid täiskasvanud
keeleolendit post-kineetilisena.
Inimloom seab ennast looduses sisse loomadele kohaselt liikumise kaudu (vrd taimed, kes ressursside
otsimisel tänu mullast ammutavatele toitainetele ja fotosünteesivatele kloroplastidele paigast paika
rändama ei pea). Leida eluks vajalikku toitu ja luua eluasemeid on loomaliku omailma keskmeks ja sellest on seatud ka liikumisülesanne.
Küllap võiks tänapäevase jooksupraktika kohta küsida – milleks pillata neidsamu äsjahangitud
(toidu)ressursse tühja, miks investeerida järjest rohkem kaloreid selleks, et neid sealsamas kulutada?
Sellele küsimusele vastamisel tuleks esimese võimalusena pähe jooksmise elu pühitsevale mängulisusele
osutamine - pikamaajooksu saab harrastada eneseküllase ja inimkehale omase tegevusena, mis
instrumentaalset põhjendust ei vaja. Kuid ühel naturalistlikul viisil lähenedes võime kujutleda jooksmist
kui teatava omakootud ökoloogilise niši (Jesper Hoffmeyeri järgi aga semiootilise niši) rajamist, kus elu
pulbitsemine mitmesugusel viisil (ainevahetuse kiirendamised, täiendava kapillaaride ja närvivõrgustiku
pidev ehitustöö) suurendab energeetilist läbilaskevõimet, mis ühe salamisi populaarsust koguva
teooria järgi ongi evolutsiooni alusjõuks.
Jooksuolendi omailm: nomaadlikust metodoloogiast
Kuid jooksmist ei pea tingimata naturalistlikku müstikasse transtsendeerima, et tüütuna ja
evolutsioonilise reliktina näivat tegevust kuidagimoodi lihtviisiliselt õilsamaks spiritualiseerida. Sellest
hoolimata ei tulene liikumise primaarsusest keha primaarsus vaimu suhtes ja selliste redutseerimiste ja
kunstlike piiritluste asemel tulekski arutluskäike uuristada mitte üksnes suurte vastanduste või
diskursiivsete piiride membraanidel (ehkki retseptorite roll rakkude elutegevuse organiseerimisel on
suur), vaid ka side-ja närvikoe funktsioneerimise analoogial - erinevaid kudesid ümbritsevalt ja
läbistavalt, risoomselt.
Lubades siin endale sissepõiget spordifüsioloogia valda, tahab nentimist, et lisaks jooksuliigutuste
biomehaanika paika sättimisele on viimastel aastatel üha menukamaks saanud lihaseid ja organeid
ümbritseva sidekoe ehk fastsia füsioloogilise talituse mõistmine ja mitmesuguste sidekoe seisundit
parandavate teraapiate uurimine. Massaaži, venituste, vahurulli ja nn triggerpoint therapy abil
väidetakse olevat võimalik fastsiat re-modelleerida pakkumaks “sidekoekottides” paisunud ja pingestatud
lihastele lõdvestust ja taastada nende funktsionaalne liikumisulatus. Fastsia rohkem tuntud
funktsioonideks on lihaste, liigeste ja organite toetamine ja stabiliseerimine ning isoleerimine kaitsmaks
infektsioonide ja lihashõõrdumise vasu. Kuid fastsiat on kirjeldatud ka unikaalse ainevahetust ja
kommunikatsiooni vahendava kõikjaleulatuva hajusorganina (või isegi teise närvisüsteemina), millel on
kõikide teiste organitega pistmist. Selliselt moodustub erineval viisil toestav ja kommunikeeriv keskkond
selgelt diferentseerunud organitele, fastsia ise täidab aga midagi Deleuze’i organiteta keha unistusest.
Fastsiaalset metodoloogiat rakendada tähendaks ühendada erinevate pädevustega organiseeritusi,
mis on mingi hulga teadmust funtsionaalseteks tervikuteks artikuleerinud. Selleks, et kaasa aidata
moodustamaks kõrgema taseme organiseeritus: näiteks - (bioloogiline) organism. Fastsiaalselt
toimida tähendab ühtaegu ühendada ja lahutada.
Jooksmisele kui tõepraktikale kohta leides tuleb niisiis ringi liikuda fastsiaalselt või kõrgema
taseme sidestatusest lähtudes: nomaadlikult-risoomselt; sinna, kus terendab tähenduslikkuse oaas, viib
tallamist ootav epistemoloogiline rada. Oaas ei määra aga trajektoori, ka pole teelkäija ülesandeks
teeservalt valmistähendusi noppida. Sestap ei jää nomaad päralejõudnunagi oaasi püsielanikuks,
tähenduslikkus seisneb eelkõige liikumistes oaaside vahe[U21]l. Sarnaselt Gilles Deleuze’i risoomsusele
või nomadismile, teeb antropoloog Tim Ingold eristuse network-tüüpi ja meshwork-tüüpi võrgustike
vahel, kus viimase puhul just seosed sõlmpunktide vahel loovad tähendust liikumises, vastukaaluks
kohtasid (nt linnad) transpordivõrgustiku viisil ühendavatele teedele, mis kannavad (inim)lasti ühest
kohast või mitte-kohast teise, küllalt mehaanilisel moel. Nomaad pole vaimusilmas oaasi külge
klammerdunud, ehkki just seal leiduv võimaldab tal liikumises püsida. Kuidas aga veel võiks sellesse
nomaadlikku mängu siseneda jooksja?
Esiteks toob jooksuelu mõistuse poolt kujundatud omailma hoopis teistsuguse, läbistava
loomusega kehalise intensiivsuse (sellest johtuvale masinlikustumise ohule sai eelnevalt juba viidatud),
mis ei jää pidama füsioloogilistesse protsessidesse, vaid annab ruumi olemaks Olemisest haaratud
(elutähelepanu, kui Heideggerist tagasi Bergsonini minna), aga asjadest lahti lastult maldavas
ooteseisundis (Gelassenheit): poieetilisel viisil jooksmises-olek pärsib diskursiivset-organiseerivat
mõtlemist, asjadele ei sunnita tähendust peale ja õndsamatel (oote)hetkedel lastakse varjatul lagedale
valenduda.
Hetketi pikamaajooksus, mil süsivesikutest sünteesitav energeetiline ressurss hakkab ammenduma
(minnakse üle hoopis aeglasemale rasvade põletamisele), piiratakse ka ajule saadaolevat energiat ja
tajumaailm aheneb tuntavalt. Kõik organismis on keskendunud parasjagusele tegevusele ja lisaks
visuaalsele ning auditiivsele tajule pärsitakse mõneti mõttetegevust. See võiks olla kurikuulsa runners
high füsioloogiline lühikirjeldus. Kokkuvõtvalt: füsioloogiliselt survestav, ent vaimseid protsesse
mahendavalt koondav kohalolu nomaadlikus liikumises.
Teiseks. Jooksusammudes ei jääda pidama käesolevasse. Väesoleva potentsiaale suunates seatakse
tuleva ootuses välja molekulaarne taristu, et sihtida intensiivset suhtluslaadi ümbritseva keskkonnaga.
Lisaks sellele, et jooksmise tagajärjel toodetakse juurde uusi ajurakke (eriti hipokampuses), suurendatakse
mitmetes ajuosades ka puhkeolekus neuraalset sidestatust.
Saab minna põhjalikumaks ja kirjeldada, kuidas keha hakkab tootma endorfiini, anandamiidi, BDNF-i ja
müokiine, millised biokemikaalid kommunikeerivad organismi rakkude ja kudede vahel muudatusi, mida
tulevat silmas pidades homoöstaatilise tasakaalu säilitamiseks vaja toimetada on. Seejuures tekib suurel
hulgal (tuhandeid) epigeneetilisi muudatusi: teatud geenid lülitatakse välja ja teised jälle sisse.
Paigale jäädes hakkab pihta taastumisprotsess, mis õige ajastuse korral ülekompensatsiooni kaudu
organismi uueks pingutuseks tugevamana valmis seab. Kui uut jooksukorda ei tule, kuhtub valmisolek ja
lõpuks võetakse ka vahimeestest epigeneetilised markerid maha. Päris heaolulises liikumispeetuses algab
biosemiootilises mõttes vaegelu, kus toit on alati saadaval, kuid mingit elumärki ega intensiivsust peale
harjumusliku visuaalse stimuleerimise (raamatud, telekas, arvuti, ühesõnaga: tool) üles ei näidata. Suur
hulk inimliigile süllelangenud oskusi ja omadusi seisavad jõude ja eeskätt evolutsiooniline aeglus tema
geneetilisel tasandil (osati ka keskkonna suhtes neutraalse märgiga kohastumuste pikaajalisem püsimine)
turvab seda, et meie kehad mitte niipea mõnda düstoopilist kuju ei võta.
Eelkirjutatust võib järeldada, et jooksja kokkupuute laad maailmaga on niisugune, et rütmistatud
kohalolek jooksuliigutustes on pigem saamise kui olemise intensiivsuse taju. Jooksmise
kaudu saamises-oleku juurde minek on kui meditatsioonis teadvusevoolu jälgimine, selle vahega, et
tähelepanenu fookuses pole mitte (üksnes) meeles, vaid liikumistaju sütitamisel kehameeles ilmnev.
Ehkki hiljem saab selliste fenomenoloogiliste välitööde kogemused kokku koguda ja neile tõepärasem
nägu pähe teha, ei lase jooksuolendi Tõde ennast kohata sõnastatavate tõdemustena või ka Absoluutse
Tõena, vaid üürikeste valendustena, missugused ei seleta midagi otsesõnu lahti, vaid säratavad ja kaovad
taas keset rahuküllast jooksuotsa, mil kehameele tervik püsib tegevuses kohal.