HOME/Articles/

Jooksuolendi omailmast

Article Outline

Homo sedentarius: saabas ja tool

Kõndimise fenomenil on oma rada kaasaegsel kultuurmaastikul juba sisse tallatud. Paiguti on jäädud pidama intellektuaalsetele rännakutele laadis „kõndimine kui tekst“ (Michel de Certeau „Igapäevased praktikad“), kuid Frédéric Gros’i 2016. aastal eesti keelde tõlgitud “Kõndimise filosoofias” on rohkem liha sõnade ümber. Seal jagatakse Thoreau ja Nietzsche metslaslikku liikumise vaimustust ja koguni otsesõnu moraliseerivat retoorikat nende “tooli külge liimitud” filosoofide suunas, kes alatasa liikumises oleva maailma olemust püüavad kabinetis väljahautud mõttekonstruktsioonidesse vangistada. Mitmel puhul on Gros seevastu vastandanud kõndimist jooksmisele (kui spordile). Näib, et see vabadus, mis kõndimises mõistuselt kehale tagasi võidetud, läheb jooksmise pealesunnitud distsipliinis uuesti kaotsi.

Käesolevas tahan avada jooksmise potentsiaali ühe isevärki maailma lummust avastava praktikana. Üks määratlus jooksutegevuse kohta võiks kõlada selliselt: tegu on praktilises sihis evolveerunud oskusega, millisele looduslik-loomulikule põhjale ehitub kogemusi spetsiifiliselt rütmistav maailmataju. Tõsi, jooksmises on eluhoo intensiivsus teistsugusem kui kõndimises, kuid takistuseks jooksuolendi mõistmisel on pigem kaks teistlaadi asjaolu. Esiteks: oskuse kaotsiminek heaoluühiskonnas, kus kõndiminegi näib olevat ebasoovitav pingutus ja jooksmine juba midagi masohhistlikku. Paljudel põlisrahvastel (iseäranis nomaadlikel) kultuuridel on liikumine (sh jooksmine) loomupärane olemise viis, mida sageli ei tajuta pingutusena.
Tsivilisatsiooni sümboliteks narritud “tool ja saabas” on meid sellisest kogemusest võõrutanud. Saabastatud jala(talla)d on muutunud põduraks, lähituleviku perspektiivis pole ehk liig ekstrapoleerida: vaevalt suudetakse hoida püsti iseenda keha. Tim Ingold kirjutab essees “Culture on the ground: The World Perceived Through the Feet” tsiviliseerumisprotsessis mannetuks muutunud jalgadest, mis saabastesse surutuna taandusid nürivõitu kõndimis-masinaks (paljudel “loodusrahvastel” on jalad siiani piisavalt osavad aerutamaks paati või õmblemaks riideid) ja jäid ilma maapinna tekstuuri kosutavast puudutusest. Saapale järgnes jalust veel nõrgemaks võttev tool, mis paneb meid kössitama nii auditooriumis kui kirikus: kehatehnika, mis pole sugugi nii enesestmõistetavalt vältimatu.
Linnatänavatel uitaminegi kipub olema romantikute kombel peas toimuv vaimu ergastav tegevus, kus domineerib visuaalne taju ja taktiilne-kinesteetiline tunnetus on muuhulgas saabaste ja asfalti poolt nüristatud. Nii nagu Kant ei talunud higistamist oma kellavärklike jalutuskäikude ajal, ei talu ka mitmed intellektuaalid jooksmist, mis suunaks otseteed kehalisele tasandile ja millise tegevuse motivatsioon olla küsitav. Alain Finkelkraut, kritiseerides presidendiks saanud Nikolas Sarkozy jooksuharrastust, ütles: “kõndimine on tundlik, spirituaalne akt, jooksmine aga keha korraldamine. Kõik jooksjas ütleb: ma kontrollin olukorda; sellel ei ole midagi pistmist meditatsiooniga.” Ka Gilles Deleuze on viidanud jooksmisele kui mehaanilisele liigutusjadade kangutamisele ja seadnud sellele vastu (lohe)surfarite jms spordialade voolavuse.

Teiseks pelutavaks teguriks on jooksmise kui tänaseks üdini kommertsialiseerunud sporditegevuse kontekst, kus tõepoolest keha sunnitakse takka pingutuseks viisidel, mis korreleeruvad hästi kapitalismi räigemate ilmingutega. Kuulus näide pärineb J. Baudrillard’i “Ameerikast”, kus mööda randa edasi-tagasi jooksjaid nähakse kui lihaste kurnatusseisundist enesehävituslikku rõõmu otsivaid vahutavate suudega vabatahtlikke orje.
Neid näiteid võib pidada kulturiseeritud vaimu liialdusteks, kus (jooksmise) asja üle otsustatakse selle esmasest ilmnemise tasandist ja instinktiivsest vastumeelsusest lähtudes. Kõigepealt peaks aga alustama sellest, mis jooksuspordi juures tõepoolest pahasti, ehk mis Heideggeri sõnutsi on moodsa maailma äärmisim oht.

Küsimus jooksutehnika järele

Jooksjae omailmas räägitakse palju “õigest jooksutehnikast”, justkui leiduks selline kehaline loomupärane habitus, mille omaksvõtt või taasomandamine võimaldab kiiremini ja vigastustevabamalt joosta. Tihti arvestamata maastikulisi ja anatoomilisi eripärasid, kirjeldakse äratõuke- ja lennufaaside vaheldumise metronoomilist rütmi (soovituslikult 180 sammu minutis); mitmesuguseid biomehhanilisi tegureid nagu kergelt (6 kraadi) ettepoolde kaldes oleva keha asendit (rind, vaagen ja labajala maandumiskoht ideaalis ühel sirgel), maandumisnurka sääreluu ja maapinna vahel (90 kraadi), üle labajala (väliskülje) käivat rulluvust ehk maandumisest äratõukeni kulgevate jõumomentide energeetilist optimaalsust, et liigesed ei saaks liigselt põrutatud ja samas kasutataks ära Achilleuse kõõluse poolt talletatavat elastilist vedru-energiat. Samuti rõhutatakse minimaalse vertikaalse hüplevuse olulisust ja käte vähest küljelt- küljele roteerumist (liikumine peab jõuvarusid säästes kulgema maksimaalselt ettepoole).

Üks juhtnöör on hoida need lihased, mis jooksu ajal ei pea töötama, võimalikult lõdvestatuna: nii tuleb käte töö ajal vältida õlavöö pingestatust ja õppida vahelduvas rütmis kiirkorras pingutama ja lõdvestama neid jalalihaseid, mis parasjagu ei tööta. Veel, pikamaajooksus on jalad pigem “tahapoole kerivad” ehk hoopis vähem kui kiirjooksus toimub jalgade “ettepoole haaramist”, mis hoiab märkimisväärselt kokku energeetilist resurssi. Vägagi oluline nüanss on siinjuures jooksmine tunduvalt enam tuharalihaste toel kui alatisest istumisasendist moonutatud keha seda teha tavatseb. Mõnel pool on jällegi filosofeerivalt summeeritud: jooksmine on kontrollitud kukkumine.
Sellised kirjeldused pakuvad sageli oma detailsuses üle, st liikumistõdesid, mis peaksid meieni jõudma mitte-teadvustatud viisil kinesteetilise tajutarkuse kaudu, püütakse eksplitseeritult esitades toimima panna. Ent samamoodi kui kandes alatasa tugevasti toonitud päikeseprille läheb midagi nägemisteravusest kaotsi, jäävad ka saabastesse või jooksusussidesse kängitsetud jalad taktiilse taju mõttes “rumalamaks”: jalataldades olev tihe närvilõpmete võrgustik ei saa enam maapinnalt adekvaatset tagasisidet (või saab seda moonutatud kujul) ja nõnda ei tea meie süvatundlik meel (kodustatud vaste terminile “propriotseptsioon”), millist kehaasendit oleks parim võtta ja millised lihased parasjagu vajalikul määral pingestada.
Sõnaselgemalt väljendudes on täheldatud nt seda, et paksutallalised jooksujalatsid muudavad jooksutehnikat selliselt, et piltlikult öeldes “visatakse” joostes jalg ette nõnda, et see maandub keha raskuskeskmest eespool olles esmalt kannaga ja seda viisil, mis maandudes pidurdab ja põrutab, kulutades liigselt liigeseid ja energiat. Kuid paksem kannaosa jalatsitel teatud määral summutab põrutuse ja katkeb loomulik tagasisidestus, mis loomulikumas keskkonnas olles liikumist pidevalt peenhäälestab. Mõnikord tavatsevad harrastusjooksjad kanda kõrvaklappe, mis lõikab ära järjekordse tajukanali, võõrandades veelgi jooksjat käesolevast tegevusest.

Kinesteetilise taju dünaamika kujuneb organismi ja keskkonna vastastikuses koosmõjus ja selles kummastavas meeletajus (selles mõttes, et kinesteetiline taju on kehvasti lokaliseeritav) sündivad impulsid võimaldavad meil oma liikumissooritust adekvaatselt toimetada. Jooksuharrastajal tuleb vigastuste vältimiseks arendada süvatundlikku meelt ja mitte suhtuda endasse kui superkompensatsiooni teostavasse lihaskonda. Fastsiaalsus (kirjatüki lõpuosas annan ma argielus vaid lihalettidel silma paistvale sidekoele pisut metodoloogilist väge) suudab küll tänu oma tensegrity- arhitektuurile summutada biomehaanilisi ülepingeid, kuid ülekoormusest põhjustatud pingestatus sidekoes avaldub luuümbrise põletikust kuni kompartmentsündroomini, mispuhul raskematel juhtudel jäigaks põletikuliseks kotiks muutunud fastsias paisunud lihaskiud otsekui plahvatavad hakklihaks või kisutakse sääreluu aegamisi hõredamaks kuni luumurruni.

Mis aga ülepea sünnib sellest, et jooksutehnika on saanud treeningmetoodika objektiks, mille pihta sihitakse aina üksikasjalisemaid juhtnööre ja kirjeldusi? Siin tuleb küsimus laiemalt käsile võtta. Ühelt poolt sünnitab sporditeaduslik metodoloogilisus tehnilise (Heideggeri mõttes) hoiaku enese suhtes, kus kehalt saab välja nõutud maksimaalne panus kiirema tulemuse saavutamiseks. Nõnda kui traditsioonilise põllupidamise puhul pole veel Heideggeri sõnutsi tegemist moodsas mõttes tehnikaga (kuna ei sunnita loodust takka saaki kiirkorras välja nõutades), pole ka lihtsalt jooksmine olemuslikult tehnika valda kuuluv, st Olemist tehnitsistlikul viisil ilmsiks toov. Küll aga kuulub kaasaegsete treeningpõhimõtete hulka arsenal vahendeid, mis sportlase sellistesse enesetehnikatesse pühitsevad: pulsikell, treeningplaan, dieet jpm. Need (treening)vahendid suunavad niigi valdavalt kehalisena kohatud reaalsuse veel kitsamasse sängi: nõudmisse, et olemisse toodaks vaid see, millest saaks konkreetse, taotletava kehalise muutuse näol olema kasu kiiremate tulemuste saavutamisel. See tuleb üle korrata: kõik tippsportlase (ja üha enam ka harrastussportlase) liikumisharjumustes ja koguni harjumustes üldse suunab teda ennast ümber kujundama füsioloogiliste omaduste parendamisele (või säilitamisele). Sagedasti on sportlase psüühika suunatud oma eesmärkide suunas irratsionaalse, et mitte öelda neurootilise innuga. Allen Guttmani raamatus “From Ritual to Record” esitatud loetelu moodsa spordi tunnuslikest omadustes on selline: võrdsus, sekulaarsus, spetsialiseeritus, ratsionaliseeritus, bürokratiseeritus, kvantifitseeritus, rekordiihalus. Võrdsus kõlab hästi ja sekulaarsuse ülegi võib vaielda (st spordis tavatsetakse pühadustunne suunata lihtsalt mujale: nt sportlase kui kangelase või olümpiamängude suunas), kuid üldine suundumus on selline: nii treening kui võistluskäik on numbrite vahendusel kontrollitud; numbritega mõõdetakse nii oma keha kui lõppresultaadi tähenduslikkust.

Jooksuolendi omailm: liikumise primaarsusest

Tahan siinkohal sisse soojendada võimaluse, kuidas jooksmises saab leiduda autentsema olemisviisi võimalus. Tahan väita, et (rütmilises) liikumises saab elu olemusele läheneda teistsugusel viisil kui seda võimaldab ajutegevuse produktidele keskendunud (vaimu)kultuur. Selliselt ei satuta tavapärasesse kehalisuse ja vaimuvalla opositsiooni, eristavaks saab hoopis liikumisele avatuse määr kõige laiemas mõttes.
Maxine Sheets-Johnstone on kirjeldanud, et väljend “mõte liigub” pole üldsegi metafoor, vaid kineetilisus olevat mõttetegevuse kui neuraalse laenglemise põhiomadus. Keeleolendid oleme teiseselt, esmajoones võrsume liikumisteadvusest, mille pitserit keeleolendina kanname. Liikumisteadvus on tal ülendatud ülimaks tähenduslikkuse ehk transtsendentsi (fenomenoloogilises mõttes) allikaks. Tema põhjapanev teos “The Primacy of Movement” ongi keskendunud liikumistajule, kinesteesiale. Seal avatakse taktiilsus-kineetilisus epistemoloogilise võimekuse kõige esmasema tasandina, milles laps kompamiste-liigutuste-viibutuste järkjärguliste edusammude kaudu maailma ja eelkõige iseennast tundma õpib. Meeletajude integratsioon tervikuks ja veelgi hiljem avarduvad intellektuaalsed maastikud ehituvad selle peale. Sestap tuleb väikelast mitte kirjeldada eel-keelelise olendina, vaid täiskasvanud keeleolendit post-kineetilisena.

Inimloom seab ennast looduses sisse loomadele kohaselt liikumise kaudu (vrd taimed, kes ressursside otsimisel tänu mullast ammutavatele toitainetele ja fotosünteesivatele kloroplastidele paigast paika rändama ei pea). Leida eluks vajalikku toitu ja luua eluasemeid on loomaliku omailma keskmeks ja sellest on seatud ka liikumisülesanne. Küllap võiks tänapäevase jooksupraktika kohta küsida – milleks pillata neidsamu äsjahangitud (toidu)ressursse tühja, miks investeerida järjest rohkem kaloreid selleks, et neid sealsamas kulutada? Sellele küsimusele vastamisel tuleks esimese võimalusena pähe jooksmise elu pühitsevale mängulisusele osutamine - pikamaajooksu saab harrastada eneseküllase ja inimkehale omase tegevusena, mis instrumentaalset põhjendust ei vaja. Kuid ühel naturalistlikul viisil lähenedes võime kujutleda jooksmist kui teatava omakootud ökoloogilise niši (Jesper Hoffmeyeri järgi aga semiootilise niši) rajamist, kus elu pulbitsemine mitmesugusel viisil (ainevahetuse kiirendamised, täiendava kapillaaride ja närvivõrgustiku pidev ehitustöö) suurendab energeetilist läbilaskevõimet, mis ühe salamisi populaarsust koguva teooria järgi ongi evolutsiooni alusjõuks.

Jooksuolendi omailm: nomaadlikust metodoloogiast

Kuid jooksmist ei pea tingimata naturalistlikku müstikasse transtsendeerima, et tüütuna ja evolutsioonilise reliktina näivat tegevust kuidagimoodi lihtviisiliselt õilsamaks spiritualiseerida. Sellest hoolimata ei tulene liikumise primaarsusest keha primaarsus vaimu suhtes ja selliste redutseerimiste ja kunstlike piiritluste asemel tulekski arutluskäike uuristada mitte üksnes suurte vastanduste või diskursiivsete piiride membraanidel (ehkki retseptorite roll rakkude elutegevuse organiseerimisel on suur), vaid ka side-ja närvikoe funktsioneerimise analoogial - erinevaid kudesid ümbritsevalt ja läbistavalt, risoomselt. Lubades siin endale sissepõiget spordifüsioloogia valda, tahab nentimist, et lisaks jooksuliigutuste biomehaanika paika sättimisele on viimastel aastatel üha menukamaks saanud lihaseid ja organeid ümbritseva sidekoe ehk fastsia füsioloogilise talituse mõistmine ja mitmesuguste sidekoe seisundit parandavate teraapiate uurimine. Massaaži, venituste, vahurulli ja nn triggerpoint therapy abil väidetakse olevat võimalik fastsiat re-modelleerida pakkumaks “sidekoekottides” paisunud ja pingestatud lihastele lõdvestust ja taastada nende funktsionaalne liikumisulatus. Fastsia rohkem tuntud funktsioonideks on lihaste, liigeste ja organite toetamine ja stabiliseerimine ning isoleerimine kaitsmaks infektsioonide ja lihashõõrdumise vasu. Kuid fastsiat on kirjeldatud ka unikaalse ainevahetust ja kommunikatsiooni vahendava kõikjaleulatuva hajusorganina (või isegi teise närvisüsteemina), millel on kõikide teiste organitega pistmist. Selliselt moodustub erineval viisil toestav ja kommunikeeriv keskkond selgelt diferentseerunud organitele, fastsia ise täidab aga midagi Deleuze’i organiteta keha unistusest. Fastsiaalset metodoloogiat rakendada tähendaks ühendada erinevate pädevustega organiseeritusi, mis on mingi hulga teadmust funtsionaalseteks tervikuteks artikuleerinud. Selleks, et kaasa aidata moodustamaks kõrgema taseme organiseeritus: näiteks - (bioloogiline) organism. Fastsiaalselt toimida tähendab ühtaegu ühendada ja lahutada.

Jooksmisele kui tõepraktikale kohta leides tuleb niisiis ringi liikuda fastsiaalselt või kõrgema taseme sidestatusest lähtudes: nomaadlikult-risoomselt; sinna, kus terendab tähenduslikkuse oaas, viib tallamist ootav epistemoloogiline rada. Oaas ei määra aga trajektoori, ka pole teelkäija ülesandeks teeservalt valmistähendusi noppida. Sestap ei jää nomaad päralejõudnunagi oaasi püsielanikuks, tähenduslikkus seisneb eelkõige liikumistes oaaside vahe[U21]l. Sarnaselt Gilles Deleuze’i risoomsusele või nomadismile, teeb antropoloog Tim Ingold eristuse network-tüüpi ja meshwork-tüüpi võrgustike vahel, kus viimase puhul just seosed sõlmpunktide vahel loovad tähendust liikumises, vastukaaluks kohtasid (nt linnad) transpordivõrgustiku viisil ühendavatele teedele, mis kannavad (inim)lasti ühest kohast või mitte-kohast teise, küllalt mehaanilisel moel. Nomaad pole vaimusilmas oaasi külge klammerdunud, ehkki just seal leiduv võimaldab tal liikumises püsida. Kuidas aga veel võiks sellesse nomaadlikku mängu siseneda jooksja?
Esiteks toob jooksuelu mõistuse poolt kujundatud omailma hoopis teistsuguse, läbistava loomusega kehalise intensiivsuse (sellest johtuvale masinlikustumise ohule sai eelnevalt juba viidatud), mis ei jää pidama füsioloogilistesse protsessidesse, vaid annab ruumi olemaks Olemisest haaratud (elutähelepanu, kui Heideggerist tagasi Bergsonini minna), aga asjadest lahti lastult maldavas ooteseisundis (Gelassenheit): poieetilisel viisil jooksmises-olek pärsib diskursiivset-organiseerivat mõtlemist, asjadele ei sunnita tähendust peale ja õndsamatel (oote)hetkedel lastakse varjatul lagedale valenduda. Hetketi pikamaajooksus, mil süsivesikutest sünteesitav energeetiline ressurss hakkab ammenduma (minnakse üle hoopis aeglasemale rasvade põletamisele), piiratakse ka ajule saadaolevat energiat ja tajumaailm aheneb tuntavalt. Kõik organismis on keskendunud parasjagusele tegevusele ja lisaks visuaalsele ning auditiivsele tajule pärsitakse mõneti mõttetegevust. See võiks olla kurikuulsa runners high füsioloogiline lühikirjeldus. Kokkuvõtvalt: füsioloogiliselt survestav, ent vaimseid protsesse mahendavalt koondav kohalolu nomaadlikus liikumises. Teiseks. Jooksusammudes ei jääda pidama käesolevasse. Väesoleva potentsiaale suunates seatakse tuleva ootuses välja molekulaarne taristu, et sihtida intensiivset suhtluslaadi ümbritseva keskkonnaga. Lisaks sellele, et jooksmise tagajärjel toodetakse juurde uusi ajurakke (eriti hipokampuses), suurendatakse mitmetes ajuosades ka puhkeolekus neuraalset sidestatust.

Saab minna põhjalikumaks ja kirjeldada, kuidas keha hakkab tootma endorfiini, anandamiidi, BDNF-i ja müokiine, millised biokemikaalid kommunikeerivad organismi rakkude ja kudede vahel muudatusi, mida tulevat silmas pidades homoöstaatilise tasakaalu säilitamiseks vaja toimetada on. Seejuures tekib suurel hulgal (tuhandeid) epigeneetilisi muudatusi: teatud geenid lülitatakse välja ja teised jälle sisse. Paigale jäädes hakkab pihta taastumisprotsess, mis õige ajastuse korral ülekompensatsiooni kaudu organismi uueks pingutuseks tugevamana valmis seab. Kui uut jooksukorda ei tule, kuhtub valmisolek ja lõpuks võetakse ka vahimeestest epigeneetilised markerid maha. Päris heaolulises liikumispeetuses algab biosemiootilises mõttes vaegelu, kus toit on alati saadaval, kuid mingit elumärki ega intensiivsust peale harjumusliku visuaalse stimuleerimise (raamatud, telekas, arvuti, ühesõnaga: tool) üles ei näidata. Suur hulk inimliigile süllelangenud oskusi ja omadusi seisavad jõude ja eeskätt evolutsiooniline aeglus tema geneetilisel tasandil (osati ka keskkonna suhtes neutraalse märgiga kohastumuste pikaajalisem püsimine) turvab seda, et meie kehad mitte niipea mõnda düstoopilist kuju ei võta.

Eelkirjutatust võib järeldada, et jooksja kokkupuute laad maailmaga on niisugune, et rütmistatud kohalolek jooksuliigutustes on pigem saamise kui olemise intensiivsuse taju. Jooksmise kaudu saamises-oleku juurde minek on kui meditatsioonis teadvusevoolu jälgimine, selle vahega, et tähelepanenu fookuses pole mitte (üksnes) meeles, vaid liikumistaju sütitamisel kehameeles ilmnev. Ehkki hiljem saab selliste fenomenoloogiliste välitööde kogemused kokku koguda ja neile tõepärasem nägu pähe teha, ei lase jooksuolendi Tõde ennast kohata sõnastatavate tõdemustena või ka Absoluutse Tõena, vaid üürikeste valendustena, missugused ei seleta midagi otsesõnu lahti, vaid säratavad ja kaovad taas keset rahuküllast jooksuotsa, mil kehameele tervik püsib tegevuses kohal.