Article Outline
et sind siin pole, siis kirja teel ma kallan üksinduse paberile turja küll sirel kopsib aknaklaasidel kuid maiöö kutse mulle läheb nurja sind pole siin, vaid õites puud ja roosilõhnad täitmas tühirandu on ööbikute armuluul iroonia, muusikasse pandud sind pole siin, nii pagen öhe ära mind võõrail silmil puurivasse linna see kiiskav valgus, see kriiskav sära ei kaasa saa, ei mööda minna all katuse kui istun lambikuma sees meeltes talv ja sügis südames siis halli laulu laulab mus november “sind pole siin”, sositab ka kamber “sind pole siin”, hüüavad nii sein kui kapid ei tolmund noodid klaveril jää vakka kui ise hoian mõtted sinust napid asjad sinust rääkimast ei lakka sind pole siin, nii lappan kirju vanu et äratada ulmi, koltunud ja kuhtund mu arm ja rõõm ent lidus sinu manu sind pole siin, mu süda tühjaks luhtund (Mascha Kaléko)