Sydame saagimisest - GitPress.io

Koera sünnipäev

21- 27 veebruar 2022. Nädal hävitustööd; “...ja Jumal nägi, et see oli halb”.

Esmaspäeval jäid Birgit ja Uku koroonasse Eestis, kolmapäeval mina Saksamaal. Boiler Põllu tänaval oli äsja andnud otsad ja Birgit rabeles selle kõrvalt kandideerimiseks CV-d kokku kirjutada. Uut boilerit aitas paigaldada ukraina venelane, mees nagu karu. Eesti riigi sünnipäeva eelõhtul alustas Venemaa surmakuulutavat marssi Ukrainasse. Seal plahvatati hoopis põrgulikumad silindrid vennasrahvale kaela. Uskumatu jäledus, mis rebestas minus ytlematul viisil midagi. Tõbi ei lase maitseid ega lõhnu tunda, aga loed ja vaatad seda sõjahullust ja pisarad voolavad. Viha ei suuda veel eriti tundagi. On vaid yks es tut mir Leid und Weh afekt. Nii et reedesel päeval ei suutnudki sõjast eemale mõelda, oleks nagu lisaks koroonahämusele ajule mingis globaalses valuteadvuses sumbanud. Sattusin Viivi Luige “Koera sünnipäevale”. Kui nõiduslikud on külmad südamed, kahekilosed. Jutustuses käis sügavkülmast välja võetud loomasüdame (sünnipäevaüllatus koerale) saagimise saatel ja ärevate päevauudiste tulvas argine vestlus, üha deliirsemaks muutuvas olustikus. Tuleb edasi saagida. Verejooks sulgeda ja edasi saagida. Ma väga palun edasi saagida. /../ Kas te ikka vaatate ka või? Hitleri lõualuu on leitud Moskvast. /../ Kuninganna ema ütles, et tema usub ikka europarlamenti. Küll nad väljapääsu leiavad. Küll nad tõprad leiavad. /../ Aih, kargab kui konn! - Ärge laske tal karata, peab kinni hoidma. Südant peab kõvasti kinni hoidma, päris lihuniku moodi hoidke kinni, vot nii! Siis ta ei karga kuhugi. /../ “Kui kraana tross katki läheb, siis kukub rakett maha ja plahvatab. Ja et siis käib maakera puruksminek kähku. Nagu hammaste pesemine” /../ Niisugune see vene värk on. Aga neil on rikas keel! Tšehhovi, Tolstoi keel, väga kõrgelennulised ideed. /../ Jutustuse lõpus leitakse yles inimjätisuse põhi. Palju kaugemale polegi poeetiliste vahenditega võimalik minna. Herem ja Kunnas stuudiotes. Saatest saatesse tõstetakse esile kangelaslikkuse hetki, neidki vaja. Loodetavasti sõjajoovastuseks päris ei lähe, mõned sinnakanti noodid värisevad välja tulla juba kyll. Samas, võib-olla on seda vaja. Putini seltskond tuleb kogu kollektiivse hingejõuga põlvili suruda. Kindad käest võtta, nagu ytles Anonymous. Venelased löövad laulu. Brysselis räägivad kanamunakujust. /../ Vanaema ytles ka, et "ei tea mis imelik asi see on - igas ilma otsas sureb inimesi nagu kärbseid, aga tunnetele see yldse ei mõju". /../ 
Mul on ka vahel kange himu omale kuul pähe põrutada. Kange huvi noh. Prooviks, kas siis on midagi tunda. Mõnikord tuleb kohe kõva kiusatus. Aga noh siis jälle mõtled et, võtaks ikka enne palga välja. Vaataks, palju on.

Nädala traageldas kokku ühe vana haava avanemine. Sissejuhatuse asemel pisuke mälukild paari aasta tagasusest ajast, minu enda sõnade taasesituses: Lapse isa, filmioperaator Meelis, murdis ennast "kapseldumisest" vabaks, armus teise naisesse ja jättis Birgiti kaheaastase lapsega üksi. Algsest kokkuleppest kasvatada last võrdselt nädalatekaupa üksteisele üle andes ei pidanud ta kinni - laps jäi suht ainuisikuliselt ema kasvatada, kellel õnneks perekond, eelkõige ämm abiks oli. Meelis ise rügas nii tööpõllul kui hoidis sõpru. Küll aga ei aidanud kanda lapsekasvatamise koormat, vaid heal juhul üle mitme nädala võttis lapse ja tegi õhtul temaga midagi ägedat - viis sööma, kinno vms...sellest tuli palju instagrammi pilte, sellest ühest õhtust. Nii alatut võltsisaduse eksponeerimist on seda raskem taluda, et tüüp justkui polnud värdjas: sotsmeedia jagamiste järgi võiks oletada maailmaparandajat. Roheline eluviis, minimalistlik hoiak. Hoolida suurtes mastaapides (inimkond, planeet) on alati lihtsam - see ei nõua sult poolt aastat magamata öid ja lapse intensiivsete vajaduste järgi jooksmist. Kindlasti on inimesi, kes lihtsalt ei jaksa lapse jonnimiste jt argielu tapva rutiini ehk lastevärgi pahupoolega tegeleda, kuid juba lapse saanult tuleb uue, õrna ja kujuneva elu eest võtta vastutus. Mitte isarollis läbikukkununa eksponeerida facebookis neid väheseid varastatud õnnehetki, mida sa ei ole ära teeninud. Seda pealt näha oli äärmiselt kurb, Birgit on aastatega sellest mööda hakanud vaatama ja minagi. Birgit loomulikult alguses proovis nii ja naa, aga mis teha kui süüdimatult tunnistatakse, jah, mis teha, olen küll sitt isa, aga saame nüüd sellest üle, miks sa nii kibestunud oled jms. Loomulikult, lapsele on see vajalik ja hea, et isa kasvõi üle kahe kuu oma nägu näitab, kuid ema seisukohast võttes on see hääletu julmus, millest ei saagi nagu kellelegi kõneleda. Vahepeal on Pippaga suhtlust kyll peetud (kyynilisemalt: sest nemadki said lapse ja tundsid, et on kole hea kui keegi lapsehoidmisega saab abiliseks olla). Kuid koroonaaja arengud viskasid kärgpere toimevõimekuse siiski väändesse. Birgit on kuudekaupa üritanud Meelist isakohustuse osas natukegi liikvele saada; eks kaua on tulnud tema kätt hoida isarolli meelespidamiseks ja seesuguse potitamisega harjub ära. Tegu pole naljaga - nad pole nõus Pippaga kohtuma enne kui too vaktsineeritud on, sest neil Liisiga endil nüüd väike laps kodus ja kardavad tema kovidisse nakatumist. Seega koroonaaeg on olnud sisuliselt nullpanus esimese lapsega tegelemise mõttes. Vahe on muidugi selles, et laps ise on nüüd juba teismeline, issi koroonahirmu taha varjumist tõsiselt võtta on kole raske. Ei usu, et asi on kliiniline, ehkki samasugust patoloogilist hirmu tean ka teisest äärmusest - FB järgi olevat väidetavalt neid, kes COVID-vaktsineerituga üle 5 minuti kokku puutudes hakanuvat ninast verd jooksma. Aga hügieenilisest paranoiast kahtlustan rohkem, et olgugi aju nihkes, on hoopiski süda vales kohas. Täna lahvatas selles osas ka sõnavahetus, kus sildu veelgi põletati. Eks mul see teema ka südamel oli siis kui Postimehes nõiajahist kirjutasin. Kui nõiduslikud on külmad südamed, kahekilosed.