Article Outline
Nietzsche "Vereinsamt"
Kuulasin kosutavat Nietzschest ärgitatud vestlust "Tähenduste teejuhtide" sarjast:<br><br>
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/iDf2kBGvCT0" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe> <br><br> Nietzsche aktuaalsus hetkel on tõesti määratu, on seda juba paarsada aastat olnud. Üks Nietzsche mälusahtel (lisaks Nietzsche tsitaadile "rahu ajal ründab tõeline sõdur iseennast") läks endalgi lahti: luuletus "Vereinsamt", mille tõlke tegin paar aastat tagasi; tegu on Nietzsche luuletusega, mis oma saksakeelses originaalis on mind sestsaadik seestanud. Ei anna endast naljalt hõlpu, püsib latentse ähvardusena ka siis kui keskpäevapäike paistab.<br> <br> <pre> kisendavad varesed ja vihiseval lennul liginevad linna varsti päevad lumised veab, kel veel on kodu, kuhu minna
seisad kangestunult, nüüd ja vaatad tagasi - ah! kui kaua juba! narr, mis püüd sul ilmapakku minna ühes talve tulekuga?
maailm on - üks paotus tuhandesse tumma, külma kõrbe! kel lasub sinumõõtu kaotus sel pole ükski langus liiga kõrge
nüüd seisad, kahvatunult ja neetult talikondamise vaeva kui tomu, üles pahvatunult sa üha pürid külmimasse taeva
lind, lenda kriiska laulda kõrbelinnu moodi ja narr, sa peida enda veritsemas süda külma põlastuse loori
kisendavad varesed ja vihiseval lennul liginevad linna varsti päevad lumised häda, kel pole kodu, kuhu minna </pre>
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/MFg0nTfg4PQ" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>