Kunagine antropoloogi poolt toodetud <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Nacirema">nacirema nali</a> oli tõesti hea; avastasin ka india-temaatikasse sobiliku invariandi netiavarusest, anonüümselt autorilt:<br /><br /><cite>An Indian anthropologist, Chandra Thapar, made a study of foreign culture which had customs similar to those of his native land. One culture in particular fascinated him because it reveres one animal as sacred, much as the people in India revere the cow.<br />The tribe Dr. T

Religiooniantropoloogia huvilisena ei saanud ma jätta välgutamata sellise sakraalsuse puhangu, mis tabas mind otse kulinaarsete tegemiste keskmes: <br /><br /><img src="http://3.bp.blogspot.com/_vco4H3HOxoo/TAVaCe-2FNI/AAAAAAAACEk/7zfeEKK1UoY/s320/ufo.jpg" border="0"/><br /><br />Ei ole mingit kahtlust, et kristluse äraseletamiseks annab see vähemalt sama palju materjali kui Qumrani kirjarullid. Naeratav Jeesuse nägu, mis koogitüki varjupoolses osas suunurkade juures sulanduks kui pühaliku pisar

Kultuurimaastiku antropogeoloogilised kihistused ei muutu hoomatavaks päevapealt, lisaks tuleb ikka ja jälle (kuni dharmaratas keerleb) tegeleda mõtteleidude kartograafilise viimistlemisega. Nii on lood ka meie internetifolkloori tagasihaardelise analüüsiga, mida käesolev kirjutis katsubki teha.Noorteühiskonna mitmekihilist süvaolemust lahti kooriv videolõik "Mis sul viga on" on ontoloogilises mõttes monumentaalse tähtsusega.Enamgi, moodsa religiooniantropoloogia kombinatoorse metodoloogia s

Esimene sissekanne saab olema piduline, sest üsna ootamatult õnnistas Kristjan Jaak (see luuletaja) mind stipendiumiga, et olemine <a href="http://maps.google.com/maps?f=q&amp;source=s_q&amp;hl=en&amp;geocode=&amp;q=dehradun&amp;sll=38.341656,-95.712891&amp;sspn=32.499344,79.013672&amp;ie=UTF8&amp;hq=&amp;hnear=Dehradun,+Uttarakhand,+India&amp;t=h&amp;z=11">mägede lätetel</a> askeesi ei sunniks. Ei tohi endale halastada, pean ikka <a href="http://sites.google.com/site/hindikeel/">hindi keele</a>

Ragle teadis, mida suhu sünnib panna. Ka ükski tema sõpradest ei võtnud jumal-teab-mida suhu.Siin ta meil elabki - Tammelinna süleleva linnamaastiku roheluses, kus puuvõrad koogutavad rahustavaid palveid lõunatuulde.Siis keerutab tuul puuderea korralikult ekstaasi lävele ja nüüd nõksatavad nad tuulepuhangutes pühaliku ägedusega nagu juudid sünagoogis.

Looduse ilu võib meid rabada kõige tühisemate toimetuste keskel.Avan akna, et kassi õue lasta ja niiske tuuleohe keerutab toa täis sügisvärvides lehti. Tänaval kõndides satuvad mu meeled meeldivasse segadusse vihmapiiskade lõhnast või hämmastab mind ootamatust kohast väljaturritav seenekübar. Ent kas pole selliste looduspoeetiliste hetkede ilu üksnes inimese esteetiliste kujutelmade rakendamine ümbritsevale?Kui imetleme lille kenadust, siis pigem peame oluliseks meis tekkivaid meeldivaid hei

kass näugatas läbi une ja järgmisel hetkelilma mingi erilise põhjusetaveritses tema jalgevahe pühalikult

"Ma tean, et ma midagi ei tea" - see Sokratese lause on saanud nii lääneliku filosoofia kui ka teadusliku lähenemise nurgakiviks.Siinjuures tuleks ära põlata sofistlik relativism, millele Sokrates ise teravalt vastu seisis. Meie lähimineviku suurfilosoof Ludwig Wittgenstein täheldas: "Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtluse mäng ise eeldab kindlust."Mis võiks olla see, milles saab olla kindel?

ma kõnnin pikkamöödamööda pikki kaari sinu reitelja silman väravat mis avali on lahti

Kui Grigori oli kuueseks saamas, virutas ta vanaema tagant pööningul jõude seisnud hiiglasliku veinikääritamise pudeli ja asus asja kallale.Tolm pealt nühitud ja veininõu puhtaks loputatud, toppis ta sinna eriilmelisivigureid, mida pakkus lohakil kööginurk. Kõigepealt muidugi kraanikausi põhjas lösutav sõelatäis punasõstraid, muist lõhkised ja abivalmilt käärimishõngulised.

„Isa-isa, milline on kõige ilusam puu?” küsis laps, silmad ja süda avali.„Mänd, poeg, kindlasti mänd,” vastas isa, kes aknalauale nõjatudes kohvi jõi.Ja tõepoolest, polnud midagi ilusamat mändidest, mida siit Nõmme neljatoalisest

Konverentsisaalis oli tunda pühaduse kohalolekut.Rahvas püsis nihelemata toolidel, millede käsitugedest eenduvatel klappidel võis siin-seal märgata auravaid kohvitasse. Juhtumisi kingiti üksteisele vandeseltslaslikke pilguheiteid - vahest siiski veendumaks, et kõik asjaosalised on aupaklikult olukorrakohased. Ja tõesti, seda nad kahtlemata olid... vähemasti hetkeni, mil sissevalguva summa sabas märkasin tülgast kaksikolendit, Mari-Liisi.Olin tõemeeli üllatunud, ehkki teadsin, et see tandem k

1.Pean rääkima oma suhteliselt sisutu elu kõige painajalikumast nähtusest, mis on võtnud inimkuju -ja hääle. See on inimene, kes vaikimatult tuletab sulle meelde inimese kui sellise tühisust. Gümnaasiumipäevadest alates on Tarmossi nimeline tont inimnahas vaikselt aga visalt häirinud ja mürgitanud nii minu kui mu sõpruskonna elukulgu.Välise vaatluse teel ei oskaks keegi temas kahtlustada kurinahka, kes ta õigupoolest on.

Seda lugu pole varem jutustatud.Leidsin kollase märkmepaberi, millele olin toona kritseldanud:Elu tõde avaldub kannatustes. Elada tähendab armastada kõike. Ehk teisiti - armastada kannatust. Eluteel tuleb andumiseks kohanduda.

On üsna barbaarne Arvo Pärdi "Für Alina", "Spiegel im Spiegel" või "Eesti hällilaulu" saatel kükke ja igast jalaviibutusi sooritada;või ka Hasso Krulli vahendatud Descola animistlikku ontoloogiat kummilinditreeningus sisse libistada. Enam siiski ei häbene (sarnast teinuvat ju ka Zatopek ja Bruce Lee-gi),et kultuurikõrgustele auväärsemas, rodinlikus istumispoosis või muus kohasemas kehapraktikas siss