Mononukleoosi päevaraamat: 28
25.05.19Hommikul jooksen poolmaratoni jagu ja fašistliku innuga - kui nüüd Hvostovi hüperboolis kehakultuuri mõista.Keha tundub esiotsa nõrk, aga kruvin vaikselt tempot sellegipoolest. Taevast piserdab pisut, tehes õhu kargemaks, hingatavaks. Jalad on töntsid, kuid lõpuks lööbki silma särama, rõõm kehalisest pingutusest jääb mitmeks tunniks elumärgina ihusse. Kas minu jooksutempode kruttimised on ülimina üllitised, seotud spordientusiastlike vanematega, kes ikka on rõõmsad kui mõne võis