<figure class="tmblr-full" data-orig-height="500" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/9defc5b1593a0d7312708eb7d753e3a8/tumblr_inline_n8na32P2wZ1qjcjk2.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/6531c9a6e4adfb3828fe9e08540c95b2/tumblr_inline_pk608m1Hrn1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="500" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/9defc5b1593a0d7312708eb7d753e3a8/tumblr_inline_n8na32P2wZ1qjcjk2.jpg"></figure> Võsu maratonil otsutasin ka

<p>Selle <a href="https://dl.dropboxusercontent.com/u/100171237/doktorikavand_RaivoAlla.pdf">doktoritöö kavandiga</a> ei õnnestunud mul (napilt) siiski viimast aastat teadukonnana hingavasse Tartu Ülikooli Usuteaduskonda sisse saada. Süüdistada pole kedagi, ka ennast mitte. Tuleb kirjasõna aegamisi kuidagi teisel viisil jooksujalgu teenima panna. Tänan mõttes juba mitmendat korda Anne Kulli, kes vastuvõtukomisjonis avaldas, et talle v&aum

<p> <img alt="image" src="http://media-cache-ec0.pinimg.com/236x/13/6f/e9/136fe903b251dc0615c2e30c88e770a6.jpg" /></p> <p>Loskutovi jooksul tuli oma jooksukultuuris teha sisse katkestus - et (jooksu)diskursus ennast uuendaks ja jõudu koguks. Frazeri "Kuldses oksas" oli see põhiline teema - hääbuva jumala tapmine selleks, et loodu saaks uuesti õitseda.</p> <p>Kaks kuud pole ju joosta saanudki - enne Loskutov Cup-i sai kaks jooksu moodi asja tehtud, kuid v&oti

sündigujooksurahvas!selitatud südameil

<p><span></span></p> <p><span><figure class="tmblr-full" data-orig-height="334" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/11c9a0f3520a607a95fa17547725671f/tumblr_inline_n3e5eyrUtE1qjcjk2.jpg"><img src="https://66.media.tumblr.com/69a50aa9a31589a0089088aabced4ef6/tumblr_inline_pk5yp9K62k1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="334" data-orig-width="500" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/11c9a0f3520a607a95fa17547725671f/tumblr_inline_n3e5eyrUtE1qjcjk2.jpg"></figure></spa

<p><a href="http://www.youtube.com/watch?v=qrEYkORTxLs&amp;list=PL615BBBE7168FE7FE" title="Mantrade esitusloend" target="_blank"><figure class="tmblr-full" data-orig-height="321" data-orig-width="421" data-orig-src="https://31.media.tumblr.com/a315d0037132becc282821e65f53691d/tumblr_inline_mzt0awKyP81qjcjk2.jpg"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/a315d0037132becc282821e65f53691d/tumblr_inline_pk02bzrVHT1qjcjk2_540.jpg" data-orig-height="321" data-orig-width="421" data-orig-src="ht

<p><span>nüüd valla!</span></p> <p><span>kosunud küllalt, lüdijalg...</span></p> <p><span>küta aga kärmelt verevaks </span></p>

Bernard Suits on oma utoopias <i>The Grasshopper</i> visandanud võimaluse, et tulevikus, mil inimene on vabastatud niihästi tööst, psühholoogilistest konfliktidest kui ka filosofeerimise ja kunstiloome vajadusest (kõik teaduslikud ja metafüüsilised küsimused on vastatud), ei jää tal muud üle kui üha mängida. Ehk siis tegeleda üksnes selliste asjadega, mille eesmärk ei ole väljaspool iseennast, autoteleoloogi

<p><span>jooksen jõudumisi jalg-jalas jumalaga</span></p> <p><span>jättes jõõrajampsimised võõra, rumalaga </span></p> <p><span>selja taha jäävad:</span></p>

<p><em>Zafiro (tarahumara)</em></p> <p><br /><br /> <iframe frameborder="0" src="//www.youtube.com/embed/hLzX1-P6IAk" width="100%"></iframe></p> <blockquote>Reverence lends wings to the legs. Only thus can man be happy.</blockquote>

<p>Nõnda nagu olen öelnud - jooksmine on mulle <em>en route</em> klooster, tükk linnareaalsusest välja lõigatud lunastust, milleta mandumine priitpärnalikuks motoorselt toimivaks olendiks oleks alatasa ohustamas. Ja kuigi see klooster pole vaikusesse ehitatud (sensoorsed impulsid tulistavad lakkamatult), oleks see suurepärane ettevalmistus Vaikuse Kojas elamiseks kui poleks Linna. On tõsi, et vähemasti iga paari kuu tagant ärkab minus maaid

<p><em>elu on kannatus </em></p> <p><em>kannas on elutus</em></p> <p><em>mõte vilksatades luuleranda kandub</em></p>

<p><img alt="image" src="http://media.tumblr.com/230dcc5b5fd9513f56e22314b7399063/tumblr_inline_mxlo8skBPt1qjcjk2.jpg" width="100%/" /></p> <p></p> <p></p>

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="367" data-orig-width="500"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/280891137d23cba89ecb254c916682c8/0dcccf974402303b-c9/s540x810/9426ed4e4bee8b3ae57dfd79dd6d1c5f837817fc.jpg" width="100%/" data-orig-height="367" data-orig-width="500"></figure></p> <p>Olen mõelnud: tahaks joosta selliselt, et liigutused jääksid nõnda jala sisse ja muutuksid päeva loomulikuks osaks sel määral, et ei saagi öelda,

<div> <p><em>Mida tõelisem tahad olla,</em></p> <p><em>seda paremini pead oskama unustada.</em></p>

Kujutlen ennast Birgitiks, kes hommikul kuuleb kell kuus põranda naginat kui ma varvastel jalatallalihaste treenimiseks edasi nühin. Või siis hilja õhtul ei tea ette valmistutagi kas ma teda kaissu võttes olen eelnevalt oma põlve jääkotiga või siis hobusesalviga kostitnud.Kerget higilõhna võib immitseda igast nurgast, sest treeninguriideid ei tahaks igapäevaselt pesta, kuid vahepealses olekus kobrutavad nad teinekord vaikselt vinduda kuni taipad, et ei oskagi enam ninaga neid määratleda, sest

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="373" data-orig-width="500"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/23a7bc023cdf33f68cd6b89eedab2093/4ae5548a79235604-36/s540x810/328a5ca8bb630887c797f90599c7bff4d8ab0cd8.jpg" width="100%" data-orig-height="373" data-orig-width="500"></figure></p> <p>Olin kolm päeva Londonis tööalasel konverentsil - ESRI Developer Summit’il. Aega jooksmiseks ei olnud, aga ma leidsin seda siiski. Esimesel õhtul sain kella 23-st

<p>​Vanemate fotoalbumis on üks pilt, kus seisan punase paksu vana kooli suusamütsiga Valga Mardijooksu stardijoonel, põsed samuti punased ja silmad stardiärevil. Olin siis umbes kaheteistkümnene ja vast aastakese tublit jooksutreeningut teinud. Pidasin tollal ka jooksupäevikut, kuhu hoolikalt olin teinud endale treeningplaane ja fikseerinud võistluste tulemused. Ja võistlusi oli siis ikka igasse nädalasse, sest see oli aeg, mil Valga jooksuelu

<p id="docs-internal-guid-6e7813bc-1cf2-39b5-fa58-8cae50c7e68d"><span>Jooksmine on üks inimese loomupärasemaid tegevusi. Kaasaja spordis on muidugi sellel teistsugune koht. Aga hoopis seda tahan öelda, mida ma õhtul rahulikule jooksutiirule minnes ikka ja jälle avastan - jooksmine on kingitus, mitte iseenesestmōistetavus. Vigastustega maadelnud teavad seda vist sellisena hinnata, tunnevad pärast vigastuspausi, kuidas jooksmise rõõm naaseb treeni

<p><em>tormi veel polnudki</em></p> <p><em>vaid vaikselt lõi takti</em></p> <p><em>põlvekastanjettide porine plagin</em></p>