<p>Kirjutasin pika teksti sellest, kuidas elujooks, võistlusjooks ja rahvajooks ideoloogilisel väljal paigutuvad ja miks ei ole tõsi (aga tingimata ka mitte vale) see, et spordisangarid on need, kes kõige rohkem kannatada mõistavad. Kukkus liiga sõnadega priiskav välja, seega tõmbasin tekstile vee peale.    </p> <p>Ühe õhtuga midagi kribades ei jõua seda teemat ju õieti riivatagi. Kunagi kindlasti võt

<p>Totter on öelda, et "hooaeg" on läbi saamas, aga selliselt sõnu seatakse. Niisiis ka mina rehkendasin välja oma maratonieelarve järgmiseks aastaks - võtta jooksmiseks lõunapoolsete naaberriikide maratonid: Riia, Vilnius ja Valmiera. Viimasest on Contra kirjutanud <a href="http://www.marathon100.com/est/uudised.n/valmiera-maraton">siin</a>.<br>Tahan endiselt joosta nii, et süda rõemutseks ja jalad vuhiseksid parasjagu. Pime sügis hakkab

<p> ma kihutan tühjusse, maratonisammul<br /> pärani võltsvittude valgel<br /> mul on kõikide jälkuste penid kannul<br /> kuid meel on kaugenend-malbe</p> <p> enam ühtegi mõtet ei alga minust<br /> kõik tublisti tülpind on tühiseks<br /> pole ammu lugenud pühakirja, sest<br /> oksendaks sellegi eimiskiseks</p>

<p><em>Kunagi muinasune ajal läks Tultul jahile. Koja ümber hiilis üks quinkin. Tultuli naine tampis pähkleid, harkisjalu. See erutas Quinkinit. Quinkin tõukas naise pikali ja tõukas sisse oma türa, mis oli pikk nagu purre. Türa tungis naisest läbi, selle ots tuli suust välja. Naine suri ja quinkin peitis end puuõõnde. Tultul tuli koju ja äratas naise ellu. Siis tegi puu alla tule, puu põles ära ja quinkinist j&

<p><a href="http://www.youtube.com/watch?v=ibjYXkxqWeE"><img alt="image" src="http://media.tumblr.com/tumblr_mbu3rlYCGa1qjcjk2.jpg" width="100%" /></a></p> <p><a href="http://www.youtube.com/watch?v=Ol2kIKEa7_8">Põhja-Tallinn, me kohtusime!</a> Pealinnas joostes elada on vägev. Kalamajalisena on otse mu selja taga kultuurikilomeeter oma suurepärase, üle kahe kilomeetri pikkuse sirgega.  Seal kaunis kohas enamasti silkangi. Nädalavahetuseti võtan ette jooks

<p><em><span>Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,</span></em><br><em><span>et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.</span></em><br><em><span>Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.</span></em><br><em><span>Kuhu nad ruttavad?</span></em><br><em><span>Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?</span></em><br><em><span>Kas kaugused ei raugesta teda?</span></em><br>

<p> <img src="http://media.tumblr.com/tumblr_mbidedQhzl1qjcjk2.jpg" /><br /><br />Start!<br />Jalad sügelesid asfaldit pidi, tartlaste silme all. Aru oli ennast pisut lahti ühendanud, nii et jooksu esimest paari kilomeetrit ei mäletagi. Mäletan kui jõudsime punasele vaibale, mis oli tõmmatud piki mudasemat jooksulõiku. Seal kostis ka kangemaid vägisõnu, sest pärast punast vaipa järgnes veel miski kilekate, mis oli veeloikudega kaetud. Polnud just tore jooksusussid kohe maratoni algu

<p>Hakkasin mängima sellist mängu  - esimene sõna/lause, mis pähe kargab.</p> <p>1. õõv</p> <p><br /><iframe frameborder="0" height="315" src="http://www.youtube.com/embed/uJkN27qvMNQ" width="560"></iframe></p>

<p><em>"Our society is one not of spectacle, but of surveillance; under the surface of images,</em><em> one invests bodies in depth; behind the great abstraction of exchange, there continues</em><em> the meticulous, concrete training of useful forces [...];<br />it is not that the beautiful</em><em> totality of the individual is amputated, repressed, altered by our social order, it is</em><em> rather that the individual is carefully fabricated in it, according to a whole technique</em><em> of fo

<p>Stardipauk lajatas keha ärkvelollu ja pühkis meelest muud mõlgutused. Ilm oli tujust ära tuuline ja mere äärde vastu-ja külgtuulde jõudnuna tundsin, et pikk jooksuriietus polnud liiast. Kuid ilm polnud sugugi sompus, päikest ei tulnud jooksuga välja meelitada. Sattusime Allani ja Agoga (Veilberg) kolmekesi tempot meisterdama, eespool libisesid tasapisi kaugusesse 2:30 suunas sihtivad mehed. <br />Kilomeetrid kulgesid tuulevallatluse tõttu ebaühtlases tempos: 4.06, 4.01, 3.41...<br />Eh

<p><a href="https://picasaweb.google.com/105062450878416453583/Jooks#5786516435421210386"><img src="http://media.tumblr.com/tumblr_ma4uivYnzI1qjcjk2.jpg" /></a></p> <p>Stardikoridoris kimbutas kusehäda, finišikoridoris nälg. Joosta aga armatses jalg.</p>

Kunagine Austraalia tippjooksja Herb Elliot on (võistlus)jooksmise valu võrrelnud religioosses mõttes puhastava, pihtimusliku kogemusega. Tõepoolest, atleetliku askeetluse kõrghetkedel võivad seinapurustajad tajuda oma kehalise olemise vaevarikkust kui varandust; igapäevategevustest kogutud saast ja isiksusliku eneseehitamise potjomkin-küla laguneb koost. Sul on ruumi olla vaid sina ise, sellisena nagu loodus sind eest leiab.Need on tipphetked, mida ei pea ega saagi igapäevases treeningus korr

<p>Olen nüüdseks kogenud veesjooksmise võlumaailma. Ja mitte mingis tehislikus basseinihakatises, vaid lummavas Loksa rannavees. Taevas mere kohal hallitamas, mina ja Birgit kalipsostatud, jalad vett lõikamas. <br />Hingeldama ei hakka, kuid reied võtavad toredasti väsida... <br />Õnnelik on inimene, kellel jalad, et joosta ja käed, et kallistada. </p>

<p>Keha on Muhumaast muhkudeta pääsenud, rõõmustab aina, ei kurda. Hoopis tahaks tühja lõhkuda, tööd murda. Üleeile jooksingi taas kolmekümnese otsa, sellele järgnes kolimiseelne pakkimine mantrade saatel. <br />Uues kohas Salme ja Õnne tänava nurgal avastasin teleka ja lülitasin selle sisse. Sattusin hoobilt miskile tõsielusaatele, kus parasjagu kõneldi kõrgushirmust ülesaamisest. Otsustasin, et täna siiski konjakit ei joo. Pühkisin tolmu ja lugesin Johannes Paulus II "Elu evangeeliumi". Surm o

<p><em>sulle antakse ainult</em><br /><em>üks kondihunnik ühed liigesed </em><br /><em>hoia neid ometi</em> <br /><em>(Andra Teede, rongiluule)</em> <br /><br />Töökaaslase Eduardi antud (kogemustest lähtuv) soovitus joosta väljavenitatud hüppeliigesest hoolimata edasi, on kandmas magusaid vilju - nt täna pikka 30 km otsa tehes es olnud enamb õieti midagist tunda. Ja kolm ettevaatlikult peetud treeningkorda enne seda niisamuti julgustasid jalgu mitte liialt hellitama. Vigastusel ja vigastusel ON

<p>Tänavusel Tartuffil linastus <a href="http://2012.tartuff.ee/eng/programme.p/athena-keskus/run-for-life">film</a>, mis kõneles Serbiasse migreerunud kolme Etioopia pikamaajooksja elukäigust võõral maal. Kuidas kodakondsustaotlusi ühtejärge neelav bürokraatia mustadele meestele ei halasta. Sinnaotsa natuke külaromantikat ja lõpuosas Serbiasse tagasi saadetud jooksjate jumalagajätmisi kohalikega. <br>Jooksjaid ei kujutatud kangelast

<p><iframe frameborder="0" height="400" src="http://player.vimeo.com/video/26333937" width="500"></iframe></p>

<p><span class="art">kahe pilguheite vahel<br /> oda sähvis mättasse<br /> rassiti ja ratsutati<br /> terariistu patsutati<br /><br /> ühtäkki, äginapühkmed <br /> kiunatas kannikas <br /> kõik oli öeldud</span></p>

<p><figure class="tmblr-full" data-orig-height="500" data-orig-width="500"><img alt="image" src="https://66.media.tumblr.com/057e61dcde520d7818004a31838d07d8/ef090de6ca1cfd3e-94/s540x810/3c4623ec8b27fb1c24c3f224a2f552c7899697fb.jpg" width="100%" data-orig-height="500" data-orig-width="500"></figure></p> <p>Rohked hingeldused, kõrvalpilgud, ohked...  <br>Ei pannud tähelegi kui kallis B meie öist jooksu-/rattasündmust jäädvustas. <br>Keha higistas kuumuses, hi

<p><img align="left" src="http://media.tumblr.com/tumblr_m7s9ubPugs1qjcjk2.jpg" /></p> <p> <br /> künkad kerkivad ja kaovad taas <br /> käsi voolib nähtavale kaunid voored<br /> orgu viskub oja, laulda lustib laas </p> <p> tõusen tippudele,<br /> sõnatult ja toorelt</p>