Ich würde, aber bin nicht würdig Aber Du hast alle Werte

et sind siin pole, kirja teel ma kallan üksinduse paberile turja

et sind siin pole, siis kirja teel ma kallan üksinduse paberile turja

üks verivärske mõte ehmus iseenda väest

kõigepealt viiluta üks baklažaan ja heida õliloiku praadima

Kõndimise fenomenil on oma rada kaasaegsel kultuurmaastikul juba sisse tallatud. Paiguti on jäädudpidama intellektuaalsetele rännakutele laadis „kõndimine kui tekst“ (Michel de Certeau „Igapäevasedpraktikad“), kuid Frédéric Gros’i 2016. aastal eesti keelde tõlgitud “Kõndimise filosoofias” on rohkem

Kaia ärkas. Irvakil kapisahtlist kõrgus lavendeldunud linadekuhi, mis valmistus universumittäitma. Unenäost väljumise hämus paistis Kaiale nagu oleks ta kuudeviisi oodanud Sündmust,mis lõpetaks inimkonnadest radikaalikate talumatult tõhutu eksistentsi.

Aasta oli siis 2021, aga alles nüüd on aeg küps. Oli see nüüd või ei olnud, ilmamere taga elas vanaks saanud tsivilisatsioon, mis

Kaia ärkas. Irvakil kapisahtlist kõrgus lavendeldunud linadekuhi, mis valmistus universumittäitma. Unenäost väljumise hämus paistis Kaiale nagu oleks ta kuudeviisi oodanud Sündmust,mis lõpetaks inimkonnadest radikaalikate talumatult tõhutu eksistentsi.

Ja koera nimi oli Muri.Seen ei sõidutanud kaugele, vaid heitis mu kui lapse männilatvadesse kiikuma. Mükoriisat pidi ladvas rippunult imetlesin veel, kuidas merre uppuv päike hiigelsuure punakuldse kuu välja võlus. Lapsed tulid randa mängima ja kadusid taas. Algas meilgi pikk rännak allilma ja kui nad just surnud pole, elatakse veel edasi.

"Ning sellest ajast hargnevad mu ees vaid kõrvalised mahajäetud rajad", matsutas jooksja seda lauset veel ja imestas järelmaitse jälkuse üle. Tema silmadel ei õnnestunud tabada taamal mäeseljandikul lookleva raja kõige magusamat otsa, mis viis kaotatud paradiisi. Seal kasvasid nüüdseks kättesaamatuna kõiksugu imed, millest ta oli kuude kaupa läbi jooksnud, mis aga nüüd tema ees laiuva kuristiku tõttu olid jalaulatusest väljas.Juba mitmendat korda oli ta kuristiku servalt hüpet üritanud, aga jä

Hüpata kuristikku ja loota, et raskusjõud suunda muudab? Või urgitseda ennast järjekindlalt ussi kombel uuesti ellu, nendele eluradadele, kuhu päike ennast paista laseb. Kuskile pole kadunud elusolemise kihk, kuid see kibeleb hävitama. Tahaks ennast ja teisigi üles ehitada uuel kombel, väljuda kerre-ja pähekulunud olemisvormidest, tardunud ballastist. Olen siiski (lisaks jooksuolendile) ka puu, mis juurtpidi paikne on ja sureb sada surma selleks, et koorealune niinekiht elu edasi kannaks. Kui tu

Valgusähvatused.pdf

kui laisad pintslitõmbed

herilane joob õlut rohekuldne kärbes lippab lihal

kuumus laskub mustikmäkke mitte tasa-tasa vaid

oder vastu viinamarja nisu vastu viinamarja

kas oled nuputanud kuidas maitseb maarja kangro liha?

jah, jooksuaeg las alata!mu tšakraks täna lalataommanipadmehummitades

<i> mahud maha<br/>tempo peale<br/>